MängudeÖÖ mänguarvustus: Horizon: Zero Dawn

Mänguarvustus: Horizon: Zero Dawn

FOTO: Level1

Märtsi alguses ilmunud PlayStation 4 ekskusiivmäng Horizon: Zero Dawn on selle aasta üks oodatumaid teoseid. Sten Level1-st on mänguga lähemalt tutvust teinud ja räägib lähemalt headest ja halbadest külgedest

Guerilla Gamesi uhiuus Horizon: Zero Dawn lasi end niivõrd kaua oodata, et minu esmased tunded jõudsid vahepeal jahtuda ning mida lähemale mängu ilmumiskuupäev jõudis, seda apaatsemaks ma muutusin. Iga uue treileriga võttis teos aina enam geneerilisema ilme.

Ma olen seda kõike ju varem mänginud, mõtlesin ma, lükates PlayStation 4 eksklusiivmängu oma oodatud teoste nimistus aina kaugemale ja kaugemale. Nüüd, mil Horizon: Zero Dawn läbi on mängitud võin nentida, et jah – olen tõepoolest seda kõike ennegi näinud. Aga see pole teps mitte halb asi!

Mänguarvustus: Horizon: Zero Dawn

FOTO: Level1

Horizon: Zero Dawn on kolmanda isiku vaates avatud maailmaga seiklusmärul, millel on (tänapäeva AAA-mängudele omaselt) rollimängude mõjutusi. Avastavav ala on hiiglaslik ning mitmekülgne, peites endas rohkem saladusi, kui esmapilgul arvata võiks. Maad asustavad mitmed erinevad hõimud, ent lisaks nendele on rohelised väljad, liivased lagendikud ning lumised nõlvad koduks ka mitmetele erinevatele robotloomadele ja -lindudele. Mängija asetatakse punapäise küti Aloy saabastesse, kelle eesmärgiks on kergitada saladuseloor esmalt enda minevikult ning seejärel eelnimetatud fauna päritolult. Sellele järgneb pikk, ent mõneti tuttavlik teekond, millega saab sisustatud rohkem kui vaid mõni õhtu – minul läks mängu läbimiseks pisut üle 30 tunni, mille jooksul said tehtud kõik põhimissioonid ning ports kõrvalisi ülesandeid.

Mänguarvustus: Horizon: Zero Dawn

FOTO: Level1

Teose lugu on piisavalt adekvaatne, ent mitte midagi enneolematut. Me ei leia siit fantastilist eepost, mis viiks videomängudes leiduvad narratiivinormid uuele tasemele ning tekitaksid järgnevate aastate jooksul hulgaliselt arutelu selle üle, kas videomängud on kunst või mitte. Lühidalt öeldes, Horizon: Zero Dawn ei ole loojutustamise koha pealt võrreldav näiteks teise Sony suurteose The Last of Usiga. See aga ei tähenda, et lugu oleks halb – tegu on täiesti korraliku ulmejutustusega, mis pakub piisavalt pinevust ja pinget, et hilistel õhtutundidel magamamineku asemel järgmine missioon ette võtta. Olgugi, et osad süžeepöörded paistavad juba kaugelt horisondilt (sõnamäng vägagi tahtlik) silma ning stsenaristid krutivad pinget rohkem, kui resultaat seda väärt on.

Kirjutamine hiilgab aga mängu peategelase juures. Aloy on üks viimase aja ägedamaid protagoniste – mitte ainult ei ole värskendav näha videomängu eestvedaja rollis naiskarakterit, aga just sellist, kes on tavapärasest normist kõrvale kaldudes kirjutatud. Kui reeglina võitlevad mängudes figureerivad naistegelased mingite konkreetsete stigmadega – sa kakled päris hästi... tüdruku kohta – siis siinkohal ei mängi Aloy sugu rolli. Ta on hea kütt mistahes standardite järgi, mitte ainult „parim naiste arvestuses“ või midagi muud säärast. Temasse suhtutakse austusega, teda võetakse tõsiselt ning neiu suurimateks võitudeks ei ole pisaratest üleolek, kui elu teele takistusi heidab (see muidugi ei tähenda, et neidis oleks totaalselt emotsioonitu), vaid reaalsed vallutused surmavate vaenlaste üle. Tegelase mõjutused on ilmselged ning häälnäitleja Ashly Burch on suurepäraselt Aloy'e elu sisse puhunud. Ma olen reeglina nn „kohustuslike järgede“ vastu, ent Aloy on niivõrd sümpaatne tegelane, et tahaksin temaga tulevikuski seigelda, kasvõi lisapakkides.

Mänguarvustus: Horizon: Zero Dawn

FOTO: Level1

Mängu maailm on hiiglaslik. Kui teos esimest korda käima lükata, on kaart kaetud tiheda uduga, mis selgineb siis, kui Aloy vastavast piirkonnast läbi jookseb, hiilib või ratsutab. Peale seda, kui lõputiitrid olid ekraanilt kadunud ning mind tagasi mängumaailma asetati, oli minu kaardil aga jätkuvalt piisavalt suuri alasid, mis olid udu alla mattunud. See tähendab, et erinevad põhi- ja kõrvalmissioonid mind maailma nendesse nurkadesse viia ei jõudnud, mille tulemusena on mul põhjust mängu naasta. Piimasupipaksust udu saab peletada ka n-ö „torne“ vallutades – erinevates treilerites ja mänguvideotes figureerinud gigantsed pikk-kaelad (see on tõepoolest nende mängusisene nimi) on justkui liikuvad raadiotornid, mida aastate jooksul teistes videomängudes näinud oleme.

Just eelnimetatud element on üks neist, mis paljastab, kuivõrd geneeriline Horizon: Zero Dawn kohati olla võib. Siinkohal oleks lausa paslik kasutada terminit „ubisoftilik“, sest vahel tundub justkui olekski kõnealune teos hoopiski prantsuse stuudio käe all valminud. Kohati näib nagu oleks arendustiim ette võtnud tabeli erinevate koostisosadega ning igaühe neist mängu lisanud lihtsalt selleks, et paberil nende järgi linnuke joonistada. Vaenlasi täis laager, mis tuleb tühjaks teha ja see enda hõimule allutada? Olemas! Kompleksne arenduspuu, kus enda tegelase erinevaid võimeid lahti lukustada? Otse loomulikult! Tornidest me juba rääkisime! Õnneks saab öelda, et kuigi kulunud, moodustavad kõik need erinevad jupid toimiva terviku. Ainus asi, mis kannatab, on värskus – uusi tuuli siin mängus ei puhu.

Mänguarvustus: Horizon: Zero Dawn

FOTO: Level1

Mängitavus on samuti tuttavlik, ent rahuldustpakkuv; kontrollskeem on arusaadav ning Aloy reageerib mängija nupuvajutustele silmapilkselt. Võitlus erinevate robotloomadega on mitmekülgne ja pingeline, kuigi osad bossivõitlused hakkavad lõppude lõpuks korduma. Mehaanilisi olendeid on mitmeid erinevaid liike ja kõik nad on omapärased, ent veidral kombel on teatud vaenlaste tutvustamine jäetud kõigest lisamissioonide ja -ülesannete alla, mille tõttu eelmainitud probleem tekkis. Ühe bossitüübi sagedast nägemist oleks saanud teatud võitluseid põhilooga sidudes ära hoida.

Võitlused ise hoiavad mängijat tooliserval – masin-faunaga kemplemise puhul mingit varje taga kükitamist ei toimu. Aloy peab olema konstantses liikumises, valides sobivaid hetki, et enda rikkalikust arsenalist vajalik relv valida ning selle abil laskemoon vastase poole teele saata. Tihtilugu nägid minu suuremad võitlused välja nii, et kukerpallitasin mööda lagedat välja ringi, samal ajal mitme erineva vastase suhtelist asukohta silmas pidades, relvamenüüs ringi sobrades ning uut laskemoona valmistades. Erinevate vastastega võitlemiseks tuleb seega kasutada erinevaid strateegiaid, kuigi vahel tekkis mul tunne, et teatud agressiivsemate loomakeste eest pole võimalik edukalt eest ära põigelda – nende haardeulatus oli niivõrd lai, et pea igal teisel korral jäin neile ikkagi käpa ette. Teatud loomi on võimalik ka häkkida ning kas enda eest võitlema või lihtsalt ratsu kohustusi täitma panna.

Mänguarvustus: Horizon: Zero Dawn

FOTO: Level1

Inimestega rinda pistmine on aga hoopis teine tera – siin saab ära kasutada vastaste pisut kehva tehisintelligentsi ning neid põõsastes hiilides lihtsalt maha võtta. Ühe suurema laagri jõudsin ma pooltühjaks teha nii, et meelitasin vilistamisega vastased ala teisest otsast enda juurde ja seejärel sügasin oma odaotsaga nende selga, ribisid ning lõpuks ka kopse. Veidral kombel polnud aga ükski neist just see tüüp, keda ma esialgselt meelitada proovisin (kusjuures, tema oli minule alati kõige lähemal, ent tunduvalt kehvema kõrvakuulmisega, kui temast kaugemal viibivad sõdalased). Too seik meenutas pisut ühte eelmise aasta suurimat läbikukkujat, kus samuti kõlupeadest vastaseid vilistamisega enda juurde meelitada sai... Õnneks kaaluvad siinkohal Horion: Zero Dawni tugevamad küljed tolle miinuse mitmekordselt üle.

Visuaalselt on tegu ühe kõige ilusama konsoolimänguga, mida minu silmad seni näinud on. Pole kunagi varem olnud suuremat soovi teada saada, milline näeks üks PlayStation 4 mäng välja Pro konsooli ja HDR ekraani koosluses. Maailm on värviline ja detaile täis, kaadrisagedus on sujuv ning oma 30 tunni jooksul märkasin vaid ühte jõnksatust. Küll võisin täheldada päris mitmel korral seda, kuidas tekstuuride laadimisega meie vana PlayStation 4 pisut hätta jäi – suuremasse linnaalasse kiirrännakuga jõudes pidi lausa mitu hetke ootama, enne kui tänaval vastutulijate näod beebisileduse kaotasid ning vanadus ja kortsud kohale jõudsid. Erinevaid graafikavigu ja avatud maailmaga mängudele omaseid naljakaid „kalasid“ oli siin üllatavalt vähe – vaid paaril korral suutis mu vastaste saagiks langenud metalne ratsu breiktantsu harrastades mäeküljelt alla libiseda (ära küsi, pikk jutt).

Kui olete lugemisega siiamaale jõudnud, siis vast mõistate, et Horizon: Zero Dawnist saab ilmselgelt palju kirjutada, sest antud mängus on palju asju! Ehk isegi natuke liiga palju – ohtralt relvi, mille vahel valida; palju erinevaid vaenlasi, kellega kakelda; mitmeid valikuid tegelase arendamiseks; väga palju taimi, puuoksi ja metallosi, millest varustust valmistada; lademetes kõrvalmissioone ja lisaülesandeid... See nimekiri näib lõputu ja mäng võib selle tulemusena pisut rõhuvana tunduda. Selle tõttu oli minu üks esimesi tegevusi ekraanil oleva menüü väljalülitamine, sest see muutus häirivaks.

Mänguarvustus: Horizon: Zero Dawn

FOTO: Level1

Kui olete lugemisega siiamaale jõudnud, siis vast mõistate, et Horizon: Zero Dawnist saab ilmselgelt palju kirjutada, sest antud mängus on palju asju! Ehk isegi natuke liiga palju – ohtralt relvi, mille vahel valida; palju erinevaid vaenlasi, kellega kakelda; mitmeid valikuid tegelase arendamiseks; väga palju taimi, puuoksi ja metallosi, millest varustust valmistada; lademetes kõrvalmissioone ja lisaülesandeid... See nimekiri näib lõputu ja mäng võib selle tulemusena pisut rõhuvana tunduda. Selle tõttu oli minu üks esimesi tegevusi ekraanil oleva menüü väljalülitamine, sest see muutus häirivaks.

Mänguarvustus: Horizon: Zero Dawn

FOTO: Level1

Olgugi, et Horizon: Zero Dawn ei too lauale innovaatilis lahendusi ei mängitavuses ega narratiivis, on tegu siiski äärmiselt nauditava ja ägeda teosega. Mängutööstuse pisut kulunud klišeed suudetakse enda heaks töötama panna, pakkudes mõnusat mängitavust, mida toetavad ka suurepärane visuaalne ilme ning oskuslik häälnäitlemine ja meeldejääv muusika. Mängu maailm on mitmekülgne ja sinna võibki ekslema jääda, võitlused selles aga võivad muutuda üpriski põnevaks ja pingeliseks, pakkudes mälestusväärseid momente. Siin on tegevust päevadeks (kui mitte nädalateks) ning kordagi ei hakka igav. Sony on suutnud viimastel aastatel hakkama saada terve hunniku kvaliteetsete eksklusiivmängudega ja Horizon: Zero Dawn on järjekordne suurepärane näide. Kui kodus PlayStation 4 olemas, oleks kõnealuse teose mängimata jätmine lausa patt!

Artikli autor: Sten Kohlmann

Tagasi üles