«Seda innovatsiooni, särtsu, julgust ja tahtmist, mis 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses riigi poolt tuli, on praegu vähemaks jäänud. Kett on nagu maha käinud. Tundub, et kõige tehtu üleval hoidmine võtab ära palju energiat, et siit edasi minna. Suured plaanid on seisma jäänud, ei ole kuskilt kosta uusi X-teid (X-tee – Eesti andmebaase ühendav andmevahetuskiht – toim) ja digiallkirju,» tõdes Peeter Smitt.
-Puhkaja konkurentsist väljas
Keegi ei taha muidugi öelda, nagu olnuks tulu parem ja lihtsam deklareerida paberdeklaratsioone täites või saanuks elektri eest kiiremini maksta teenindusbüroos. Ent e-teenuste siit ja sealt lihvimise, ülevärvimise ja kokkutõmbamise asemel oleks Smitti sõnul viimane aeg hakata toetama innovatsiooni ning ainus õige tee selleks on leida koht ja vorm, kus riik ja üha tugevamaks muutuv IT-ettevõtlus saaksid seljad kokku panna.
«Huvi selleks on, aga pole õiget kohta, kus need kokku saaksid,» märkis Smitt. Moore’i seadus viitab, et umbes iga 18 kuu tagant kahekordistub arvutite võimsus ja see rütm dikteerib ka e-teenuste ja muude e-teemade arengu kiiruse, võimaldades luua uusi ja keerulisemaid teenuseid kui enne. See tempo eeldab, et pidevalt tuleb midagi uut teha ja kes puhkama jääb, langeb konkurentsist välja.
Uusi ja rabavaid ideid võib tulla ju igalt poolt. Riik võib täiesti vabalt teha ise innovatsiooni, vähemalt niikaua, kui suudab hoida tööl innovaatilisi inimesi. Loomulikult võib algallikaks olla ka eraettevõtlus ja riigi roll oleks sel juhul kuulata ja kuulda võtta. Igal juhul peab innovatsioonimeelsus olema selle pool, kellelt tellimus tuleb – ka riigil.