:format(webp)/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
Kui üks tubli skulptor, näiteks Amandus Adamson, töötas graniidi, pronksi, pirnipuu, kipsi ja isegi vahaga, siis meistrimees Priit Auväärt teeb samavõrd kõrgel kunstilisel tasemel taiese valmis Kawasaki mootorist ja Tammistu telemasti torujupist. Aga erinevalt «Russalka» mälestusmärgist, mida igaüks võib tänagi Pirital segamatult silmitseda, näeb käsitöötsiklit nimega «Mama’s pride» ainult Pärnus ühe kollase voodriga palkmaja garaažis.
Isetehtud tsikkel - mehaaniline skulptuur
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kolm aastat tagasi sattusid mototehnika näitusel kokku Priit Auväärt ja tätoveerijaametit pidav Kaili Aavik. Jutu käigus selgus, et Aavikul on projektiks ümbersündimist ootav 2008. aasta Kawasaki Vulcani pealt pärit 900-kuubikuline mootor ja Auväärtil on kirg mootorrataste ehitamise vastu.
/nginx/o/2017/04/06/6525809t1h381e.jpg)
Kui mootor oli sellesinase kollase voodriga maja garaaži maha tõstetud ja koos Harley Davidson V-Rodi alt võetud velgedega ajutisele alusele pandud, hakkas Auväärtil, kes muidu õpetab Pärnumaa kutsehariduskeskuses autode remontimist, mõte vaikselt liikuma: eesmärgiks sai pika ja lauge joonega ratas. Ent millest teha raam, mis mootori ja rattad tervikuks ühendaks?
Iroonilisel kombel ulatas siin aastakümnete tagant abikäe omaaegne Nõukogude Liit oma viljastavate tingimustega, tänu millele oli Pärnu Tammiste linnaossa ehitatud 196-meetrisest telemastist üle (või puudu?!) jäänud metallmaterjal leidnud tee lähedal elavate inimeste majapidamistesse. Ja see võib nüüd kõlada täiesti uskumatult, aga vaid 52 aastat hiljem läkski seda tallele pandud toru vaja!
Kuna motika raam koosneb harva sirgetest torudest, tuli peaaegu kõhnema reie jämedune ja meetripikkune jupp kunstniku tahtele allutada. Mõlkide vältimiseks täitis Auväärt selle liivaga ja andis pärast enda selga valu ka kümnetonnisele painutuspingile. «Sellest torust saigi raami selgroog, mille küljes on mootori kinnitused ja kiiged.»
Isetehtud vedrustus
Erinevalt tavapärase tsikli üles-alla vetruvast esiotsast vajub sellel rattal terve esikiik sõitjast eemale, justkui alt ära. «Esivedrustusega oli päris palju peamurdmist, sest tavalist lahendust ma ei tahtnud ja nii tuli see ise valmis teha. Buelli tagaamort töötab tõmbele ja kuigi ma alguses selles veidi kahtlesin, siis tee peal sõites see lahendus täitsa toimib.» Ja kuna Auväärt on tagasihoidlik Eesti mees, siis peab lugeja siinkirjutaja pisikese vihje abil mõistma, et poest ostetud jupi kasutamise asemel oma garaaži lage vahtides tsikli vedrustuse geomeetria väljamõtlemine ning reaalsuses tööle saamine pole just teflonpannil muna praadimine.
Aga üllatused vedrustusega ei lõpe. Lähemalt piduriosakonda silmitsedes märkate taas, et tegu pole poekraamiga. «Pidurikettaid meeldib mulle ka ise teha. Mitte päris viiliga, vaid laserlõikusega, sest siis saab neid teha eri kuju ja kirjadega. Kuna ratta nimi on «Mama’s pride», siis sai see sinna ketta sisse kraabitud.»
Tavatu on ka see ala, kus tehasetoodangul paikneb bensiinipaak. Esiteks on Auväärt toppinud bensiini ja bensiinipumba raami aset täitva jämeda toru sisse ning teiseks on ta toru täiendanud puidust laienditega. «Alguses ei olnud neid paagi moodi asju plaanis – oligi lihtsalt toru, et see jääks visuaalselt puhas. Aga siis tundus see kuidagi eriti tühi. Klaasriidest siia millegi ehitamine ka ei sobi ja nii oligi lahendus puust kaunistuste tegemine,» ütleb autor.
Kaunistusi on rattal aga veel: paisupaagiks on plasku või põuepudel, kuhu üleliigne jahutusvedelik saab peitu minna, ja mootori õhufiltri kaas pärineb nõukaaegse tsikli külgkorvi soojasõlmest. Taaskasutuse vaimust kantult on esituli, tahavaatepeegel ja jalatugi kolbidesse mahutatud ning spidomeeter pesitseb veidi vähem kui sajandivanuses jalgratta esitules.
/nginx/o/2017/04/06/6525817t1h50bb.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525819t1hdb0d.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525821t1h2de0.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525829t1hc5ea.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525833t1h4e40.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525837t1hdeba.jpg)
/nginx/o/2017/04/06/6525805t1heb3f.jpg)
See on kunst!
Kui püüda «Mama’s pride’i» võrrelda mõne tehases valminud mootorrattaga, siis näeb ju igaüks, et masstoodang ei saa kunstniku loomingu vastu. Kuigi jah, Eesti kliimas ilma porilauata kaugele ei purjeta ning esmalt tuleks registreerimismärk külge panna. Aga ikkagi, tegemist on tõeliselt õnnestunud skulptuuriga, millel erinevalt kunstimuuseumis seisvast kraamist on esteetilise elamuse pakkumise kõrval ka praktiline otstarve.
/nginx/o/2017/04/06/6525839t1hebca.jpg)