:format(webp)/nginx/o/2017/04/13/6546127t1h4142.jpg)
… ehk autonduse pehmem pool. Ühtlasi räägime ära, et me küll sõitsime La Pista ringrajal, ja miks me sellest ei kirjuta.
Lexus üllatas Milano disaininädalal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milano lähistel asub pika ajalooga kähkusõidukants nimega La Pista. Kunagisest Alfa Romeote testirajast on nüüdseks välja arendatud moodne sõidukeskus koos arhitektuuriliselt silmapaistva peahoonega. Eelmisel nädalal sättis Lexus rajapäevaks stardirivvi kähkusõidukid, mis kõik kannavad närvekõditavat tähist «F». Märkida tuleb sedagi, et La Pista on üks ainulaadsetest ringradadest maailmas, mida tohib sõita nii vastu- kui ka päripäeva. Aga Lexuse jaoks rajapäevast kaalukam sündmus oli La Pistal süütevõtmete keeramise ajaks juba eelmisel õhtul aset leidnud. Nimelt kuulutati Milano disaininädalal välja Lexuse disainiauhind, mille üleandmise tunnistajaks oli palutud ka Arter. Nii et – vabandust, sportsedaan GS F, viieliitrine V8, pea 480 hobujõudu ja harjumuspäratult päripäeva sõidetav La Pista – seekord röövib tähelepanu kunst.
Eks autotootjad on kunstiprojekte teinud varemgi. Neist tuntuim on ehk BMW Art Car’i nime kandev kollektsioon, millega alustati juba 1975. aastal. Kollektsiooni kuulub praegu 17 autot, mida kunstimaailma suurkujud on kasutanud nii-öelda lõuendina. Mäletatavasti näidati valikut kunstiautodest mõne aasta eest meilgi Kumus.
Art Car’ide projekti valem on lihtne ja sirgjooneliselt värviküllane – võta üks auto ja üks kuulus kunstnik, lisa karp värve ning jäta nad omavahele. Pärast vaata ja imesta, mis välja tuli. Jaapani embleem Lexus on valinud Saksa kolleegidest mõneski mõttes keerulisema tee ning esineb oma väljapanekuga Milano disaininädalal. Juba kümnendat korda.
/nginx/o/2017/04/13/6546151t1hf702.jpg)
Kui 2005. aastal alustati, kandis väljapanek nime «Jaapani nüüdisaegne kunst kohtub autodisainiga» ning kolme Jaapani kunstniku loodu lähtus üsna otseselt autondusest. Järgnenud nelja aasta tööde äratõuge oli samuti autokujustuse hoovõturajalt, kuid pärast mõneaastast pausi naasti 2013 juba üsnagi autokaugete, ent seda enam nüüdisaegse kunsti kesksetena. Kümnenda tähtpäeva tähistamiseks loodi tänavu paarikümne meetri pikkune fotoinstallatsioon, mille alt läbi jalutamine oli kui liikumine retrospektiivsel ajateljel.
Viiendat aastat korraldab Lexus Milano disaininädala lipu all omanimelist disainiauhindade konkurssi. Osalema oodatakse üle kogu maailma ja projektid ei pea üldse autondusega (ega Lexusega) seotud olema. Tänavu jahtis auhinda üle 1100 osaleja 63 riigist. Kahtteist finaali valitud tööd eksponeeriti Milano disaininädala keskses paviljonis.
Keraamika, köögiviljad ja piksel
Nagu selliste hiigelbrändide egiidi all toimuvate konkursside puhul tavaks, rõhutati seegi kord märksõnu säästlikkusest, hoidlikkusest ja mitmekihilistest kasutusvõimalustest. Ja nagu enamasti, ei maksa selgi korral projekti autorite sõnaloomesilmustesse takerduda. Oli leidlikul ideel, tarbekunsti vormimängul, materjali eriomadustel, valgusdisainil jne põhinevaid nüüdisaegseid projekte. Näiteks üks Korea kunstnik näitas asjade pakkimise meistriklassi, ehk väga minimalistlikku kapslit, milles ometi olemas kõik vajalik mobiilseks eluks. Briti-Hiina kunstnik puuris end sõna otseses mõttes tooresse orgaanikasse, disainides tööriistakomplekti, millega kabatšokke, kurke ja paprikaid puhkpillideks uuristada. Kas neist instrumentidest just bigbändi oleks saanud, aga häält nad igatahes tegid. Elukestva vaiba keraamilistest helmestest oli pununud kunstnik, kes andis vaiba omanikele võimaluse vaipa ise kas või igal hommikul uueks disainida. Helmeste neli kanti olid eri värvide ja pinnaga, nii et mustri ja pinna muutmiseks piisas helmestel uue külje ette keeramisest.
/nginx/o/2017/04/13/6546143t1h834d.jpg)
/nginx/o/2017/04/13/6546145t1h42a2.jpg)
Lexuse disainiauhind Milano disaininädalal läks Jaapani ruumikujundajale Hiroto Yoshizoele, kelle ruumiprojekt «Piksel» kujutas endast ehituspoest pärit materjalist loodud sõrestikku, millele valguse ja varju mänguna võib kuvada mis tahes kujutise. Jaapanlase mentor on New Yorgi arhitektuuri- ja disainistuudio Snarkitecture, mis tuntust kogunud (suuremahuliste) arhitektuursete objektide ja installatsioonidega.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/13/6546175t1heeb2.jpg)
Valguses ja varjus
Lexuse hoburauakujulise ekspositsiooni peaesineja Neri Oxman tegeleb samuti valguse ja varjuga. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) professor, arhitekt ja disainer on püstitanud kolm kolme meetri kõrgust klaasist kolumni. Aeglaselt üles-alla liikuva leedvalgusega illumineeritud sammaste juures pole kõige olulisem see, et need on inspireeritud Antoni Gaudí Sagrada Familia kirikust Barcelonas. Ega mitte seegi, et professor Oxmani käe all on selle tööga kaitstud või kaitsmisel mitu MITi magistri- ja doktorikraadi. Ega seegi, et sammaste autoritena koguneb lõpuks lavale 15 inimest.
/nginx/o/2017/04/13/6546139t1ha81e.jpg)
Tegemist on uudse lahendusega 3D-printimises, kus klaasist sammaste struktuur koosneb tehnoloogiliselt täpselt tekitatud optilistest läätsedest. Neri Oxmani klaaskolumnid on klaasi optiliste omaduste uurimiseks, kus kohtuvad optika ja materjali struktuur. Selgub ka, et lisaks 3D-printimisele on tiimis ehtne klaasipuhuja, kes sammaste tegemisest vabal ajal valmistab klaasist näiteks mängivaid muusikainstrumente.
Miks klaas? Aga sellepärast, et «ainuüksi Ameerika Ühendriikides ehitatakse aastas 42 miljardit ruutmeetrit klaasfassaade. Mis saaks, kui meil õnnestuks panna klaasarhitektuur tootma päikeseenergiat?» küsis Neri Oxman, kelle töö ongi otsida uut tehnoloogilist hüpet ja -mõtlemissuunda.