/nginx/o/2017/04/19/6564683t1h4b11.jpg)
Toiduaine- ja ravimitööstuses aina enam kasutatavad magusained ei lagune ei inimorganismis ega ka keskkonnas. Nende mõju keskkonnale vajab juba lähemat uurimist.
TTÜ teadlased: kunstlikud magusained on osutumas uueks keskkonnaohuks (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti ilmus mainekas erialaajakirjas Chemosphere artikkel TTÜ teadlaste uurimisrühma teadustööst «Atsesulfaami lagundamine vesikeskkonnas foto-aktiveeritud vesinikperoksiidi ja persulfaadiga.»
/nginx/o/2017/04/19/6565103t1hbbdc.jpg)
Artikli ühe autori, keskkonnatehnoloogia teaduslabori uurimisrühma vanemteadur Niina Dulova ja professor Marina Trapido doktorandi Eneliis Katteli sõnul on kunstlike magusainete kasutamine toiduainete- ja ravimitööstuses viimase 5-6 aastaga viinud nende plahvatusliku leidumiseni looduses. Kõige levinumad tooted, kust inimene kunstlikke magusaineid tarbib, on jätkuvalt karastusjoogid, aga üha enam kasutatakse magusaineid ka spordijookides ja nn tervisesnäkkides.
«Tarbides kunstlikke magusaineid, näiteks meil enimkasutatavaid atsesulfaami, aspartaami või sukraloosi, mis on tavalisest suhkrust 200-600 korda magusamad, antakse ajule signaal, et keha saab suhkrut. Magus maitse vallandab kõrgendatud insuliini tootmise, mis omakorda põhjustab söögiisu suurenemist. Seega võivad magusained pikemas perspektiivis põhjustada hoopis kaalutõusu», selgitas Eneliis Kattel.
Hoopis omaette mõjuga on kunstlikud magustajad aga meie looduskeskkonnale. Need tugevad keemilised ühendid ei hävi inimorganismis kaugeltki täielikult ning kuna tegemist on kunstlike ainetega, ei saa ka keskkond nende lagundamisega hakkama. Samuti ei ole ka tänapäevased veepuhastustehnoloogiad veel võimelised neid täielikult likvideerima.
Nii satuvad kunstlike magusainete jäägid varem või hiljem meie looduskeskkonda, mis tekitavad seal kogunemise ja muundumisel käigus erinevaid laguprodukte. Keskkonda satuvad magustajate jäägid põhiliselt olmereovee ja -prügi ning äravisatud ravimite koosseisus.
«Esimesed ohvrid on mõistagi meie veeorganismid – esmalt vetikad ja vesikirbud, kelle puhul on juba täheldatud magusainete laguproduktidest tingitud kahjustusi. Nemad omakorda mõjutavad aga kalu, kelle puhul pikemaajalisi toksilisuse uuringuid veel teostatud ei ole. See aga tekitab omakorda järjest enam küsimusi nende ühendite tarbimisjärgse käitluse kohta,» ütles Kattel.
«Kuna ka teaduse jaoks on see alles «uus» probleem, ei saa veel uuringutele, mis käsitleksid otseselt magusainete jääkproduktide mõju inimorganismile. Küll aga on atsesulfaami, aspartaami ja sukraloosi juba leitud Euroopa arenenud riikide põhjaveest. Kuigi pikaajalised prognoosid veel puuduvad, lubavad praegused tendentsid viidata probleemi süvenemisele.»
Teadusartikkel ilmus ajakirjas Chemosphere.