/nginx/o/2013/09/04/2026477t1h7180.jpg)
Ameerikas elanud Jaak Panksepp oli laiemale avalikkusele tuntud eelkõige uurimustega loomade naeru kohta. Neuroteadlane on teinud koostööd ka Tartu Ülikooliga, peamiselt depressiooniuuringute vallas.
Suri tuntud Eesti päritolu neuroteadlane
19. aprill 2017, 12:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praktiliselt terve oma elu USA-s elanud professor Panksepp sündis Tartus 1943. aastal. Nõukogude okupatsiooni saabudes põgenes ta perega läbi Poola ja Saksamaa aga USA-sse.
Panksepp lõpetas Pennsylvanias asuva Pittsburghi ülikooli 1965. aastal. Kaks aastat hilje kaitses ta Massachussettsi Ülikoolis Amherstis magistrikraadi ja 1969. aastal samas ka doktorikraadi, mõlemad psühhofüsioloogias. Järeldoktorantuuri lõpetas Panksepp Inglismaal Brightonis, Sussexi Ülikoolis
Pärast postdoktorantuuri lõpetamist asus ta tööle Bowling Greeni ülikooli teadurina, sai 1977. aastal sama ülikooli professoriks ja 1988. aastast emeriitprofessoriks.
Üks Panksepa panuseid neuroteadusse emotsioonide närvimehhanisme uurivat valdkonda kirjeldava termini «affective neuroscience» (afektiivne neuroteadus) kasutuselevõtt. Oma teaduskarjääri jooksul avaldas Panksepp üle 300 teadusliku artikli, mis uurivad motiveeritud käitumise ja füsioloogia seoseid.
Laiemalt oli Panksepp tuntud oma uurimustega loomade (näiteks rottide) «naeru» kohta. Panksepa uurimuse kohaselt tekitavad erinevad loomad häälitsusi, mis sarnanevad inimese naerule.
Neuroteadlane järeldas sellest, et naermisvõime võib olla iidne emotsionaalne vastamisviis, mis eksisteeris juba enne inimese teket. Oma uurimustes väitis ta näiteks et inimene võis hakata naerma enne, kui kõnelema.
Mikita: Panksepp väärinuks Nobelit, kuid ajas teised aju-uurijad närvi
Raamatus «Lindvistika» kirjutas semiootik Valdur Mikita Panksepa kohta järgmist: «Tahaksin kirjutada siin ühest sümpaatsest mõtlejast, eesti päritolu neuroteadlasest Jaak Panksepast. Mees, kes väärinuks Nobelit, kui tema seisukohad poleks lihtsalt nii paljusid teisi aju-uurijaid marru ajanud. Panksepp on nähtavasti ainus eestlane, kellele kurikuulus väljaanne Mezmer's Dictionary of Bad Psychology on pühendanud omaette märksõna.»
Mikita tsiteerib ka Mezmeri teost, kus tema sõnutsi olevat muuhulgas kirjutatud: «...suurim intellektuaalne lammutaja peale Galileo Galileid. Lisas käitumise võrranditesse aju, vihastades sellega välja kõik varasemad psühholoogid ja käitumise uurijad. Hiljem sunnitakse teda avalikult ühes Oprah' sõus Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni (APA) survel oma jõledatest vaadetest lahti ütlema. Ülejäänud elu veedab Panksepp vangistuses ühes Bowling Greeni ülikooli elevandiluust tornis. Panksepp rehabiliteeritakse täielikult 2397. aastal ühe superintelligentsete küpsetusahjude konsortsiumi poolt, kuid paraku on selleks ajaks inimkond ise degradeerunud käsnadeks.»
Jätkab Mikita oma sõnadega: «Võib öelda, et Jaak Panksepp on andnud vanale kujundile «õnne otsima» uue tähenduse. Panksepa järgi on see üks närvisüsteemi peamisi motiive nii inimeste kui rottide puhul. ... Panksepp on öelnud, et «otsimine» (seeking) on kõikide emotsioonide vanaisa. ... Panksepp tõestas seda, mis rahvatarkuses oli juba ammu teada: eesmärgi poole liikumine teeb inimesed õnnelikumaks kui selle saavutamine.»
(Valdur Mikita - «Lindvistika ehk metsa see lingvistika», 2015)