Sõiduproov: Mini Countryman. Kõige suurem Mini

Teise põlvkonna Mini Countryman kannab suurusnumbrit XXL ja on läbi aegade suurim Mini. Kas sellele tõsiasjale on midagi lisada?

Muidugi on Minid margi 58-aastase ajaloo jooksul kasvanud. Kaalus ja mõõtmetes juurdevõtmine on kohanemine ümbritsevaga, ning just kohanemisest Mini edulugu alguse saigi. Et Minide olemust paremini mõista, räägime selle loo ära. Lühidalt viis Minide tekkeni järgnev sündmuste ahel. 1956. aastal riigistas Egiptus Suessi kanali, mis lõi olukorra, mida tuntakse Suessi kriisina. See sundis naftatankereid sõitma ringiga ümber Aafrika, mis omakorda keerutas naftahinna peadpööritavatesse kõrgustesse. Sellest asjaolust tulenes loogilise jätkuna vajadus väikeste autode järele terves Euroopas. Ka Suurbritannias. Selleks ajaks olid Saksamaa kõige rängemad sõjahaavad paranemas ning autotööstuse hädade plaastrina oli puhkenud niinimetatud mullautode buum. Et oleks selge, millest räägime, olgu ühe kuulsama näitena toodud BMW Isetta – igati tegus autohakatis, mille ainus uks asus auto ees (mitte küljel).

Kaudselt oli see Mini (mida toona veel olemaski polnud) esimene kokkupuude BMWga, sest Isetta ja teised Saksa mullautod toitsid väikeautode näljas Suurbritannia turgu. Britid ostmas Saksa autosid – selle peale ägestus teadaolevalt vähemalt üks britt, kellele aga juhtumisi kuulus osa saareriigi autotööstusest. Insenerid said käsu kätte ja kõigest kahe aasta pärast sõitsid koosteliinilt maha juba esimesed Suurbritannia enda miniautod, kandes nimesid Austin Seven või Morris Mini Minor. Briti au ja uhkuse päästjal oli pikkust 3,5 meetrit – millest lausa neli viiendikku oli arvestatud reisijate ja pagasi jaoks –, auto kaal ei küündinud 600 kilogramminigi. Algset Minit valmistati nelja kümnendi jooksul kokku üle viie miljoni, kuni BMW margi üle võttis ja sellest 21. sajandi vaimus sõiduki vormis.

Kui seitse aastat tagasi esimene Mini Countryman ilmavalgust nägi, oli neidki, kes küsisid, et kuhu on jäänud kaks ust ja muud traditsioonid. Seevastu 570 000 inimest hääletasid rahakotiga ja ostsid just Countrymani. Veel arve? Aga palun! Esimese põlvkonna Countrymani müük moodustas kolmandiku kõigi Mini mudelite müügist. Ja see on ikka kõva saavutus.

Kasvanud Countryman. Eelkäijast 200 mm pikem, 30 mm laiem ja 220 liitri võrra mahukama sahvriga. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Uut, teise põlvkonna «maameest» proovin mootorivalikust kõige võimsama diiseljõuallikaga ja nelikveoga varustatuna. Kaheliitrine neljapütine arendab 190 hj ning saadab üle pooleteise tonni kaaluva auto 7,4 sekundiga kiiruseni 100 km/h. Need arvud jooksevad viisakalt paberil ja nobedalt päriselus. Teatavasti peab üks korralik Mini tagama «täiega kardiliku sõidutunde», mis on ka nende väljahüütud lipukirjaks. Asfaldil annab minilikult jäik vedrustus üsna õige sõidutunde kätte. Siiski tuleb möönda, et «maamees» on üsna kogukas ning seda päris ulakat kutsika-lusti, nagu näiteks jätkub kolmeukselisel Cooperil mööda kurve trallitada, temas ei ole. Pigem meenutab ta sõidult väikest linnadžiipi. Countryman on kardilikest sugulastest täiskasvanulikum ja mõeldud ka täiskasvanumale publikule, kes hullamise asemel küsivad, kuhu panna järglased ja nendega kaasnevad asjad.

Sellega Countrymanis küll probleeme ei tohiks tekkida. See on päriselt ruumikas auto ja kui jätta müügiesindaja kätte täiendavalt 310 eurot, saab tellida tagaistmed, mida on võimalik ühe või kahe kolmandiku kaupa tervikuna ettepoole nihutada ning mille seljatugede nurka on võimalik muuta. Käepärane lahendus pakiruumi kasutamiseks, mis niigi mahutab igati korralikud 450–1390 liitrit ega jää milleski alla markidele, kes rõhuvad paljuski ruumikusele. Pakihoidla luuk avaneb ja sulgub jalasirutuse peale … ja seda mitte ainult paberil, vaid ka päriselt (pluss 460 eurot). Järgmised 130 eurot kuluvad piknikupingile, mis lubab riideid tolmuseks tegemata tagaluugil jalgu kõlgutada ja elust rõõmu tunda.

Nipet-näpet lisasid veel ja 37 200-eurosest baashinnast ongi saanud minu proovisõiduki hinnaks 53 740 eurot. Vaata, kuidas tahad, see on müstiliselt kallis. Aga samas, vastu pakutakse mõnusat sõidutunnet ja stiilset luksust. Sõitjateruumi sisustusest vaatab vastu puhas kvaliteet ja mänguline kujundus. Cooperist jõudsin mõned aastad tagasi kokku lugeda 15 ringjoont ja nende abil moodustatud sisustusdetaili, enne kui lugemine sassi läks. Sirkli- ja värvipuudust Mini kujustusosakonnas ei tunta ning tulemusena on Minid seest (ja muidugi ka väljast) teistest markidest eristuvad ja isepäiselt lahedad. Keskne ümmargune (kuidas siis teisiti!) ekraan ja seda ümbritsev värvitoone vahetav LED-ribaga rõngas (loomulikult!) domineerib kogu sisekujundust. Stiilne auto … ning minilikkusele kui sellisele hinnalipikut juba ei kinnita.

Võib eeldada, et ega «maamehed» ei hakka just ülepäeviti aasadel lilli nuusutama ega metsaservades kitsekestega võidu kepsutama. Meie siiski pöörasime Countrymani asfaldilt maha ja võtsime suuna heinamaale. Vähemalt võime kinnitada, et see konkreetne eksemplar on «maal» käinud, sest linnaautolik 16,5-sentimeetrine kliirens vaevalt et mudeli tulevasi omanikke maastikumängudele ahvatleb. Aga sellest hoolimata, osta soovitaks ta ikka nelikveolisena, sest sama tehnoloogia, mis kasutusel BMW X1 juures, tagab Countrymanile turvalised sõiduomadused ilmastikust sõltumata. Ärgu lastagu end päikselisest nädalast eksiteele viia!

Mini Countryman

Cooper SD All4

Mootor: 1995 cm3, R4 diisel, turbo, 190 hj, 400 Nm

Sooritus: 0–100 km/h 7,4 s, 218 km/h

Jõuülekanne: 8-käiguline automaatkäigukast, nelikvedu

Kulu: 4,9 l / 100 km, 129 g/km CO2

Mass: 1535 kg

Hind: alates 37 200 eurost, prooviautol 53 740 eurot