Lennukikandjate ajastu võib olla lõppemas

USS Gerald R. Ford Foto: USA merevägi

Raketisüsteemide kiire areng ja uute lennukikandjate röögatud hinnad võivad kuulutada homset, kus suurel lennukikandjal ei ole enam moodsas maailmas kohta. 

USA merevägi on tuntud hiiglaslike lennukikandijate poolest, mis võivad kanda korraga kuni 90 lennukit. Tegu on ujuvate lennuväljadega, mis ekspordivad USA diplomaatiat üle kogu maailma. Alles sellel kuul saatis USA kaks lennukikandja gruppi (USS Carl Vinson ja USS Ronald Reagan) Jaapani merele, kus koos jaapanlastega toimusid Põhja Koreale hoiatuseks mõeldud õppused, kirjutab Bloomberg.

USA president Donald Trump on korduvalt rõhutanud, et USA mereväe laevastik on liiga väike ning vaja oleks vähemalt 12 lennukikandjat. Pentagonil sellist raha praegu võtta ei ole. Küll aga võetakse 22. juulil ametlikult teenistusse USA kõige uuem ja tehnolooliselt arenenum lennukikandja USS Gerald R. Ford.

Ford, mille ehitust on juba aastaid painanud tehnilised probleemid, ei pruugi saada operatsioonikõlblikuks enne 2020. aastat. Alus peaks olema üks neljast uuest Ford-klassi lennukikandjast, kuigi ainult kolmel neist on seni nimi ja rahastus. Teine lennukikandja neljast, USS John F. Kennedy peaks saabuma 2020. aastal. Nimelt tuleb hakata välja vahetama Nimitz-klassi laevu, millest vanim, USS Nimitz (võeti kasutusele 1975) läheb pensionile hiljemalt 2025. aastaks. 

Olgugi et USA lennukikandjad muutuvad üha suuremaks ja arenenumaks, seisab mereväe ees väga fundamentaalne küsimus: kui hästi on võimalik lennukikandjat kaitsta? Seda nii füüsiliselt kui ka rahaliselt. USS Gerald Ford maksab umbes 13 miljardit dollarit, mis teeb sellest USA mereväe kõige kallima laeva. Selle hinnasildi sees on aga ka arvukad tehnilised viperused, mis üritatakse 2019. aastaks ära siluda.

Üheks suurimaks peavaluks inseneridele on vigane elektriline katapult, mis ei suuda näiteks õhku tõsta täis kütusepaakidega F/A-18 Super Hornet hävitajat. Ka maandumisvarustusega on probleeme ja selle hind on vahepeal kolmekordistunud, tõustes 961 miljoni dollarini. 

Ford ja Kennedy lähevad kokku maksma 24,3 miljardit dollarit. Kolmas Ford-klassi lennukikandja, USS Enterprise maksab 17 miljardit dollarit. Üha enam kaheldakse selles, kas laevad suudavad oma võimekusega selliseid kulusid õigustada. Veel kriitilisemaks muutub aga nii kalliste laevade turvalisus. Ühe kaotamine oleks majanduslik katastroof.

Hiina ja Venemaa loovad mõlemad üha keerukamaid rakette. Mõlemad tahavad välja töötada liuglevad hüpersoonilisi tiibrakette, mis saavutaks rohkem kui viiekordse ülehelikiiruse. Juba praegu kutsutakse hiinlaste olemasolevat Dong Feng-21D raketti «lennukikandja uputajaks,» sest tal on enam kui 1400-kilomeetrine lennuulatus. 

Pentagon on ohust teadlik, kuid pole veel midagi ette võtnud. Samal ajal kui raketid suudavad lennata üha kaugemale, on USA lennukite tegutsemisulatus hoopis vähenenud. 

Mittetulunduslik uurimisorganisatsioon Center for a New American Security (CNAS) on soovitanud pärast seda kui Kennedy valmis saab, Ford-klassi lennukikandjatest loobuda. Selle asemel tuleks nende hinnangul hoopis rohkem panustada pikamaadroonidesse ja allveelaevadesse. CNASi soovituste järgi tuleks allveelaevade arv suurendada praeguse 58 pealt 74 peale. 

CNASi direktori Paul Scharre hinnangul annaks luuredroonidesse investeerimine lennukipilootidele rohkem infot ja seega rohkem tegutsemisulatust. Just tegutsemisulatus pidigi Scharre sõnul olema praeguste lennukikandjagruppide suurim nõrkus. 

Uue Ford-klassi eluiga on prognoositavalt 50 aastat, kuid Pentagon võib juba avastada ennast 2030ndatel olukorrast, kus nende lennukikandjad ja lennukid ei pääse enam konfliktikolletesse, sest raketid hoiavad nad lihtsalt eemale. Keegi ei julgeks saata 17 miljardit dollarit maksvat laeva hüpersooniliste rakettide laskeulatusse.

Lennukikandija peab suurendama oma «haardeulatust» või temast pole varsti lihtsalt enam kasu.