Kui üks auto võiks üleüldse olla iseenesest vastukäivate sõnade «linn» ja «maastur» tähenduse sümbioosi ilminguks, siis on see Renault Captur. Kena väike auto linna vahel paarutamiseks.
Proovisõit: uus Renault Captur – päris kena väike putukas
Põhjuseid selliseks arvamuseks on mitmeid. Esmamulje: see auto on väike, väga väike – sellega võiks vabalt läbi pugeda ka kõige kitsamatest vanalinna tänavatest, pressida end vahele kõige valemini pargitud autodele. See on pisike nagu Clio, aga kergitatud maast tublisti kõrgemale. Vaadet annab see juurde, jõudu ja juhitavust kindlasti mitte.
Eriti torkab silma selle auto väiksus midagi pagasiruumi mahutada proovides. Poodi võib selle autoga minna, lapsed (ega neid üle kahe küll kolmekohalisele tagaistmele mahu) viib ka lasteaeda-kooli ära. Perega telkima – telgid-tekid-grillid kaasa – läheb väga keeruliseks.
Sõna otseses mõttes linnamaastur, kas ka maamaastur? – Oh ei. Nelirattavedugi ei ole sellele mudelile tuntud funktsionaalsus, tugevam külgtuul annab kindlasti tunda, kerge alajuhitavus suurema kiirusega kurvides oli tõsiasi.
Pagasiruumi saab jagada vaheplaadiga kaheks, selle saab ka diagonaalis poolpüsti paigutada – või kui jagada aga ei soovi, siis on võimalus panna see põrandale. Aga kogu seda väiksust ja kokkupressitust kompenseerivad niisiis muud väärtused.
Eelkõige muidugi välimus. See ongi kena auto, väga hea disaineritöö, mis selle aasta mudelil veel mõnevõrra – kroomliistud, tuled – uuendusi saanud. Särav, voolujooneline, silmatorkav, väike ja päris kena putukas.
Kahevärvilised on need autod. Ma ise proovisin sõita punase-musta kombinatsiooniga – väga õnnestunud kooslus, hea oli vaadata. Kokku on värvivalikuid lausa 30 ringis, katuseosa omasid kaks. Kui lisavarustusena veel klaaskatus panna, siis...
Ja siis on see auto veel...hmm, see on lihtsalt üks tavaline väike ja odavamapoolsem auto, ilme eriliste viledeta. Sellel on püsikiirusehoidja ja puutetundlik ekraan (soovi korral tagurdamiskaamera ja parkimisabimehega ja vägagi hea helisüsteem ja automaatsed tuled.
Loomulikult üle Bluetoothi mobiiliga ühendatav, kiiruskaamerate eest hoiatav jne) ja tavalised ilma igasuguste massaažifunktsioonideta ja muu elektroonilise ja nahast pudi-padita istmed, lahedalt väljatõmmatav kindalaegas ja üks klapiga «pesa» veel armatuurlaua kohal, olid mitte just kõige paremini reguleeritava õhuvooluga õhupuhurid ja nupp Eco-režiimi jaoks ja...
...ahjaa, see Eco. See nupp on lausa kohustuslik välja lülitada igas olukorras, kui te pole just kaherajalisel teel ja püsikiirusehoidja jäädavalt sees. See nupp tapab nimelt masinal igasuguse võimekuse midagigi teha kiirelt ja hästi, see on sirgel teel sujuva kulgemise nupp. Kurvilistel teedel, metsa vahel ja muidugi linnas on aeg-ajalt ikka vähegi «vurtsu» tarvis. Minu proovisõidumasinaks osutus automaatkäigukastiga versioon ja selle käiguvahetus polnud kindlasti kõige sujuvamate ja märkamatute sekka kuuluv.
Kas see masin on ka väiksust arvestades kütusesäästlik? Ma ise tegin proovisõitu vadavalt linnast väljas ja keskmine kiirus jäi sinna alla 70 km/h kanti. Keskmine kütusekulu mulle aga seejuures väga ei meeldinud – jäi see sinna 6,6 kanti, võinuks olla vähemalt liitrijagu väiksem. Mootoriks oli 1,2-ne bensiin.
Ja ongi kõik selle masinaga. Kena liikumisvahend, ei midagi erilist võimekuse osas. Väljast ilus ja korraliku suurusega auto, aga tegelikult osutus väikeseks - mulje välimuse põhjal ei olnud kooskõlas sisuga. Küll aga oli auto väiksust arvestades üüratult suur selle masina armatuur ja võttis nii päris palju salongis ruumi ära.
2016. aastal müüdi selle mudeli eelkäijat Euroopas 215 670 eksemplari – tegemist oli Euroopa autoturu ühe enimmüüduma B-segmendi crossover'iga. Uue, alles juunis Eestis müügile jõudnud, mudeli hinnad algavad 12 200 eurost (ABC Motorsisse saab näiteks minna ja proovida, täitsa tasub ära käia). Seega pakun põhjuseks hinna ja välimuse suurepärast suhet. Mõnus valik Nissan Juke, Citroen C4 Cactuse, Peugeot 2008, Dacia Dusteri jne kõrval.