Sotsiaalkindlustusameti IT-süsteemi aastatepikkusest arendusprojektist, sotsiaalkindlustusameti infosüsteemist (SKAIS2) on saanud häbiväärne näide kõrgeimal riiklikul tasemel rumalusest ja saamatust järelevalvest, mille muudab eriti õõvastavaks toonaste ministrite, asekantslerite ja teiste peatseteks valimisteks valmistujate tagantjärele rusikatega vehklemine.
Riik lasi end põrunud megaprojektiga rumalalt lüpsta (27)
«Ma ei ole kunagi näinud algusest peale nii p...kukkunud projekti kui see k... SKAIS2. Hange ise oli juba täielik absurd ja lubas võitu sellele, kes täiesti hoomamatu asja kõige lühema tähtajaga valmis teeb. P... küll, idiootsus! Seda kõik oli vaja vaid selleks, et ühe k... noorpoliitiku esimest reformi hoogtööna ellu viia. Ja nüüd tulevad vastutajad ja ajavad oma vanade kirjadega täielikku p... avalikkuse eest suust välja,» ei hoidnud üks toonastest kõrgel tasemel asjaosalistest oma emotsioone tagasi, nii et osa tema öeldust trükimusta ei kannata.
Kõik, kes arendusprojektidega vähegi kokku on puutunud, teavad väga hästi peamist tõde: liiga suur haare tähendab juba eos läbikukkumist, vähemalt tähtaegade poolest. Edukad on projektid, kus tehakse põhituum ära ja hakatakse selle peale ehitama väiksemaid lisafunktsioone. Ei saa ehitada korraga vundamenti ja katust, ei saa ehitada ilma hea projektita.
Juba väljend «neli aastat vältav IT-projekt» on absurdne – sellist ajavahemikku ei ole võimalik kokku kirjutada, tänapäeva tehnika areneb selleks liiga kiiresti, me ei tea sedagi, mis toimub mõne kuu pärast. Pealegi on ju tegemist infosüsteemiga, mis teenindab otseselt päevapoliitikast sõltuvaid sotsiaalmakseid, mis muutuvad sama kiiresti kui tehnika areng.
Kuidas on neid põhitõdesid arvestades avastada, et järjekordne megaprojekt on omadega põhja kõrbenud: kõik maksumaksja viis miljonit eurot on arendajatele ära makstud, ent kasutusvalmis on vaid neljandik plaanitud tarkvarast ja väidetavalt on olemas vaid baasfunktsionaalsus?