Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sõiduproov: Volkswagen Golf GTI. Kuumpärade hallipäine parun

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Äärmiselt mitmekülgne, esmaklassilise juhitavusega, lõbus sõita.
  • Mis aga tegelikult muljet avaldab, on GTI praktiline külg.
  • Tegemist on siiski ilmeksimatult Golfi, mitte mõne ringrajamürsuga.
Läbi iluvõre esituledesse jooksev punane jutt on lihtsalt väga cool. | FOTO: Mihkel Maripuu

Turg pole kunagi olnud nõnda kirju ja konkurente võrsub paremalt, vasemalt ja isegi VAG Grupi enda ridadest. Ent sõna «kuumpära» kuuldes kerkib silme ette esmajärjekorras ikooniline Volkswagen Golf GTI oma arvukates uuestisündides.

Nüüd vahin tõtt 1975. aasta Frankfurti autonäitusel debüüdi teinud Golf GTI kauge lapselapselapselapselapselapsega. Seest läheb soojaks. Äratundmisrõõm. «Peeter, sina või?! Sa oled paksuks läinud!»

Volkswageni sõnul on tegu seni kõige agressiivsema välimusega Golfiga, ent samuti võiks väita, et Burgundia küülik on kõige agressiivsema välimusega küülik... Lõpuks on tegemist siiski küülikuga. Agressioon ei ole see, mis Golf GTId silmitsedes esimesena pähe torkab. Ja see on hea.

Hea, kuna Golfide ajalooliselt suure populaarsuse üks tagamaadest on alati olnud võime väga laiale publikule meeldida. Üritaks 7. põlvkonna GTI äkitselt spinosaurust jäljendada, riskiks ta oma tavapärase sihtrühma ja kindlasti ka allakirjutanu võõrandamisega. Mulle meeldivad väikesed detailid, mis GTI tulist südant siin-seal peegeldavad, meeldib tema tavamudelist 15 mm madalam kliirens ja «GTI» kirjad. Aga veel enam meeldib mulle, et tegemist on siiski ilmeksimatult Golfi, mitte mõne ringrajamürsuga. Ja kui ta 18-tollistel velgedel mu ees seisab, pean nentima, et ükski GTI pole varem nii veetlev tundunud...

FOTO: Mihkel Maripuu

Edasi käitab mulle usaldatud ja hiljuti näotõste üle elanud 7. põlvkonna Golf GTId seesama 227 hobujõudu arendav neljasilindriline turbomootor, mida võis leida Performance-paketiga eelmise põlvkonna GTI kapoti alt. Jõud kantakse seitsmekäigulise DSG-käigukasti vahendusel muidugi traditsioonitruult esiratastele. Ja kohalt lahkudes tuli 100 km/h kätte 6,5 sekundiga. Sisetunne ütleb, et manuaalkastiga oleks see aeg lühem olnud. Kuigi Golf GTI ei pannud mind kordagi põnevusest küüsi närima, ei olnud ta kindlasti aeglane. Muide, Performance-paketiga GTI tuleb juba 242 hobujõudu arendava jõuallika, suuremate piduriketaste ja elektrooniliselt kontrollitava piiratud libisemisega esidiferentsiaaliga.

GTIst ja tegelikult üldse Golfist rääkides ei saa üle ega ümber auto äärmisest mitmekülgsusest. Kui ühe kahvaga kogu tiiki tühjaks tõmbama minnakse, lennatakse mõne koha pealt ikka alt, aga Golf GTI õnnestub pea kõiges. Ma panin ta enam kui 900 läbitud kilomeetri jooksul proovile väga erinevates tingimustes – pea täielikult kinni kasvanud metsaradadest neljarealiste maanteede, käänuliste kõrvalteede ja maailmalõpumekilise piksetormini. Just öises äikesetormis, keset pimedust välgunoolte ja leedtulede valguses ennastsalgavalt rooli rapsides teed ületavate konnade elu eest võideldes mõistsin, et ma suudaksin selle autoga elada.

Juhitavus on esmaklassiline, tagasiside ja auto käitumine kurvides on lihtsalt niivõrd head, et otsest vajadust hoogu vähendada ei teki ka räsitud teeoludes. Loomulikult ei kleepu GTI teele sama visalt kui tema nelikveoline vennas Golf R, aga julguse piir jõuab kätte hulk maad enne kui GTI pidamise piir. Ja mis eriti tore – GTIga oli kogu aeg fun. Nii mõnelgi konkurendil on kõvemad musklid, aga GTIs on sellist lapseliku kergemeelsust, mis ka väiksemaid sulitempe kohe serotoniinivooga premeerib. «Einoh, pulli sai,» ütleks vist kümne aasta tagune mina ja tonksaks jalagarehvi.

Kui e-Golfi pingelist loomust rõhutavad sinised õmblused ja jutid salongis, siis GTI annab punasega märku, et tegelikult on ta üks tige väike putukas. | FOTO: Mihkel Maripuu
Ruuduliste katetega ja väga mugavad istmed on nagu kelmikas kummardus esimene põlvkonna Golf GTI suunas. | FOTO: Mihkel Maripuu

Lõbus oli tõesti, aga mis tegelikult muljet avaldas, oli GTI praktiline külg. Sõitjateruum on ruumikas. Retromaiguliste ruuduliste katetega istmed on väga mugavad ja sõiduasend enesekindlust tekitav. Pagasiruum ei olnud küll üüratu, aga hätta ei jätnud, ning kui ühel hetkel oli vaja autos kiire uinak teha, sai tagumine istmerida kerge vaevaga alla klapitud ja uni suurema nurinata magatud.

Konkurentide seast leiab võimsamaid, mugavamaid, dünaamilisemaid, odavamaid või mahukamaid kuumpärasid, aga niivõrd terviklikku, paindlikku ja mitmekülgset komplekti esteetiliselt paeluvas kuues, nagu seda on mudeliuuenduse läbi teinud Golf GTI, ei ole küll silmapiiril paistmas. Aa... oota, aga Golf R ju!

/ Tootja foto

Volkswagen Golf GTI

Mootor: 1984 cm3, R4, turbo, bensiin, 230 hj, 350 Nm

Sooritus: 0–100 km/h 5,4 s, 250 km/h

Jõuülekanne: 7-käiguline DSG käigukast, esivedu

Kulu: 6,4 l / 100 km, 149 g/km CO2

Mass: 1418 kg

Hind: alates 28 344 eurot

Särtsakas linnakulgur Volkswagen e-Golf

Elektriline e-Golf osutus tänu madalale raskuskeskmele, üpris jäigale vedrustusele ja elektrimootorite omapärale maksimaalne väändemoment kohe ja alati kätte anda, palju meelelahutuslikumaks sõiduvahendiks, kui elektriautolt ootaks. Samuti peaks uuendatud akupank peaaegu maha võtma ärevuse sõiduulatuse pärast. Ühe laadimisega õnnestus kenal suvepäeval sõita 250 kilomeetrit ja särtsu jäi ülegi. Pealegi, nullist legaalse linnasõidu kiiruseni kiirendab e-Golf GTIst väledamaltki. Ja tänu Volkswageni juhiabidele ning hääletule elektrimootorile on e-Golf üks pingevabamaid (!) aparaate, millega hommikusi-õhtuseid liiklusummikuid trotsida.

FOTO: Tootja foto
FOTO: Tootja foto
Tagasi üles