Päevatoimetaja:
Kaido Einama

Testime: seiklusmärul Uncharted: The lost Legacy

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Peategelaste Chloe ja Nadine’i omavaheline keemia on üpriski huvitav – tegemist on varasemalt kindlakskujunenud karakteritega, kellega seeria asutajatel juba mingisugune side on tekkinud.
Peategelaste Chloe ja Nadine’i omavaheline keemia on üpriski huvitav – tegemist on varasemalt kindlakskujunenud karakteritega, kellega seeria asutajatel juba mingisugune side on tekkinud. Foto: Naughty Dog / Sony

Uncharted: The Lost Legacy pidi olema (nagu on juhtunud nii mitmegi mänguga enne seda) kõigest tasuline lisapakk mängule Uncharted 4: A Thief’s End, ent kasvas arenduse käigus piisavalt suureks, et õigustada selle eraldiseisvat avaldamist.

Uncharted: The Lost Legacy ei keskendu enam Nathan Drake’i tegemistele. Tähelepanelikum mängija teab, et Nate tõmbas seeria neljandas osas seiklustele kriipsu (põhimõtteliselt) peale. Selle asemel kehastub mängija mehe pikaajaliseks tuttavaks (ja ekstüdrukuks) Chloe Frazeriks, kes koos A Thief’s Endis tutvustatud palgasõduri Nadine Rossiga Indiasse rändab, et ühes järjekordsest unustatud linnast leida üks järjekordne märkimisväärne aare. Sel korral jahib paar hinnalist Ganeshi kihva. Kõige selle taustal hingab seiklejatele kuklasse kohalik kodusõda, mis igal hetkel puhkeda võib.

Vaata lähemalt videost!

Tagasi üles