/nginx/o/2017/03/20/6474963t1hfa07.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/28/7147345t1h1368.jpg)
1967. aastal 107 riigi poolt alla kirjutatud avakosmose leping (Outer Space Treaty) keelustas hoiustada Maa orbiidil tuuma-,bio- ja keemiarelvi. Leping ei arvestanud aga ühe teoreetilise massihävitusrelvaga: kineetilise relvaga.
Uut tüüpi (vana) massihävitusrelv võib muuta tulevikus sõjapidamise nägu (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ikka ja jälle on inimesed kasutanud ajaloos lihtlabast füüsikat, et üksteist tappa. Mõned vanad ja lihtsad ideed kipuvad aga aegajalt ringiga uuel kujul tagasi tulema. Nende ideede hulka kuulub ka erinevate objektide üksteisele pähe kukutamine.
Antiik- ja keskajal lasti sageli lahingute ajal nooli kõrgele õhku, et nad suure hooga alla tagasi kukuks. Niisamuti kasutati gravitatsiooni, et visata näiteks kindluse müüridelt vaenlasele kive pähe. Tapatöö tegi sellistel juhtudel paljuski ära kukkumisest tekkinud kineetiline energia.
Vietnami sõja ajal kasutas USA pomme, mille kohta kasutati hüüdnime «Lazy Dog» (Laisk koer). Tegu oli lennukitelt alla visatud metallist varrastega, mis võisid kukkumise ajal jõuda kuni 800 kmh kiirusteni. Sellised ilma lõhkekehadeta lihtsad terasest jurakad suutsid penetreerida isegi betoonist punkreid.
Kui horisontaalselt lastud püssikuul hakkab peale tulistamist kaotama kiirust, siis vertikaalselt alla tulistatud kuul ainult kogub kiirust ja väljastab kogu oma kineetilise energia kokkupõrkel. Ameeriklased külvasid läbi taolise odava kineetilise pommitamise Vietnami vihmametsad terast täis.
Nii sündis lõpuks Projekt Thor.
Selle asemel, et visata paari kilomeetri kõrguselt alla väikseid terasvardaid, mõtles USA õhuvägi hoopis tulistada madalalt Maa orbiidilt alla elektriposti suuruseid massiivseid volframist teibaid. Taolised «teibad jumalalt» saavutaks kukkumise ajal kuni kümnekordse ülehelikiiruse, mille kineetiline energia oleks kokkupõrkel võrreldav tuumarelvaga.
Tuumarelvade probleemiks on see, et nad ei suuda tegelikult tungida kuigi sügavale maapinda ja neist tekkiv saaste võib jõuda soovimatutesse kohtadesse. Orbiidilt alla tulistatud volframist teivas hävitaks aga ükskõik millise kindlustatud punkri või maaaluse baasi, tungides sadade meetrite sügavusele, hävitades samal ajal kõik, mis ümbrusesse jääb ja rohkemgi veel.
Paraku ei saanud Külma sõja ajal loodud projekt kunagi tõelisuseks, sest millegi kosmosesse saatmine maksis sellel ajal väga palju. Poole kilo kosmosesse saatmine maksis 1960-ndate kandis kusagil 10 000 dollarit. 10 tonnise volframist teiba üles viimine maksnuks hinnanguliselt 230 miljonit dollarit tükk. Võrdluseks maksis üks Minuteman III mandritevaheline tuumarakett 1962. aastal seitse miljonit. Taolised kulutused olid tollel ajal mõeldamatult suured.
Tänapäeval on lood aga natukene teist moodi. Kosmosereisid muutuvad üha odavamaks ja nii on tulnud ka kineetiliste orbitaalrelvade idee jälle päevakorda. Kui ettevõtted nagu SpaceX tõmbavad orbitaaltranspordi hindu tulevikus veelgi alla, võib inimkond seista silmitsi tulevikuga, kus mitte ükski kindlustatud struktuur ei kaitse kedagi taevast saabuva surma eest.