Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Intervjuu: Eesti üritab turris Euroopat lepitada

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Justiitsministeeriumi asekantsler Kai Härmand. | FOTO: Peeter Langovits

Autoriõigustest hakkab saama teema, mida käsitledes tuleb eesistuval Eestil üles näidata diplomaatia ja suhtekorralduse kõrgpilotaaži, püüda Euroopa riike omavahel lepitada ja jõuda mõistlikule kompromissile.

Euroopa Liidus on seoses globaliseerumise ja digiajastuga alustatud hädavajalikku autoriõiguste reformimist. Enim intriige on tekitanud plaanid püüda ühelt poolt anda teoste autoritele muutunud digitaalses keskkonnas suurem kontroll oma loomingu üle – koos võimalusega saada autoritasu – ning teiselt poolt suurendada võõra sisu üleslaadijate ning platvormide vastutust.

Teema ei ole kerge, kirgi on üles kütnud ka meie enda eurosaadikud – Kaja Kallaselgi on jätkunud etteheiteid nii Andrus Ansipile kui ka Eestile. Piraadipartei on ummistanud Postimehegi meiliservereid, teema on korduvalt olnud arutlusel europarlamendis.

Püüame asjas selgust saada ning vestlesime justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsleri Kai Härmandiga, kes on selles valdkonnas juba aastakümneid tegutsenud ning kelle õlul on eurodirektiivi kokkukirjutamine ja poolte lepitamine.

-Mis autoriõigustega maailmas ja Euroopas praegu üldse valesti on, miks seda reformima hakati?

Taustateadmine, mis autoriõiguste teemaga seoses võiks alati olla, on see, et kust see tuleb. Autoriõiguse ja kogu intellektuaalse omandi kaitse sai alguse Pariisi ja Berni konventsioonidega aastatest 1882 ja 1886.

Juba sel ajal saadi selgelt aru, et tuleb tagada mingisuguseks perioodiks autorile, loojale või leiutajale monopol mingisuguses vormis väljendatud idee kasutamiseks. Praeguse reformi põhjuseks on see, et tänapäeva maailm on informatsiooni liikuvuselt nii palju muutunud.

-Aga mis on ikkagi põhiolemuselt muutunud? Kui Giuseppe Verdi nende konventsioonide kehtestamise ajal lõi ooperi, siis ei tohtinud keegi teine öelda, et see on tema teos, ja kui tema teost kuskilt esitati, siis tahtis ta selle eest juba siis tõenäoliselt tasu saada. Mis nüüd teisiti on?

Ma tooksin võib-olla näite raamatuga. Kui sada aastat tagasi kirjutas kirjanik läti keeles raamatu, siis ütles ta Läti kirjastajale, et tema võib Riias sellest 300 eksemplari välja anda, ja kõik oli väga tihedalt territooriumi ja keelega seotud.

Kui ma nüüd annan välja e-raamatu, siis selle paljundamine ja selles sisalduva informatsiooni liigutamine on oluliselt lihtsam. Ka lätikeelse raamatu puhul, kuna lätlasi elab kõikjal maailmas: Barcelona lätlane ei taha oodata, kuni raamat talle kahe kuuga kohale jõuab – ta tahab seda oma e-lugerist kohe lugeda.

-Seega, kogu kurja juur on digiühiskond ja sellega seonduv globaliseerumine?

Ei, see ei ole kurja juur. See on uus reaalsus, fakt – informatsiooni liikumine on palju kiirem ja kergem.

-See on kõik väga selge, aga kust tuleb ja kelle vahel on tekkinud konflikt?

On üks seltskond inimesi, kes räägib väga radikaalselt sellest, et ükskõik mis moel – legaalselt või illegaalselt – avalikuks tehtud informatsioon on kogu ühiskonnale avatud ja kasutamiseks ning selle eest ei tohiks autorile maksta mitte ühtegi senti.

Ehk kui keegi on varastanud läti kirjaniku raamatu ja pannud selle internetti, siis ei peaks talle selle eest keegi raha maksma ja see vaene autor saab ainult au ja kuulsuse. See on üks äärmus. Julia Reda (Saksamaa Piraadipartei – toim) on nende seas veel üks leebemaid tegelasi.

Kuid on ka radikaalne teine osa inimestest, kes ütlevad, et iga sõna, mille autor on trükkinud, väärib, et temalt enne selle avaldamist luba küsida, ja talle tuleb selle eest kõvasti raha maksta.

Praegune regulatsioon on enam-vähem kuldne kesktee: näiteks hariduse eesmärkidel lubatakse teoseid tasu maksmata kasutada. Ma räägin näiteks peatüki ettelugemisest kirjandustunnis. Või siis ka raamatukogudest laenutamisest, mille eest on autoritele ette nähtud laenutamiskompensatsioon.

-Välja on tuldud ka seisukohaga, et faktidel puuduvad autoriõigused. Kui näiteks Aivar Pau avastab ajakirjanikuna mingi üliolulise uue poliitilise fakti ja avaldab selle Postimehes, siis on see tõesti kõigile vaba viitamata ja ajalehele tasu maksmata kasutamiseks?

Tõsi, faktidel ei olegi autoriõigusi. Fakt on see, et veemolekul on H2O – kui ma seda ainult läbi valemi kirjeldan, siis on see fakt. Kui ma sellele juba lõigu ümber kirjutan – milline imeline valem see on, kus kaks vesinikuaatomit hulbivad ümber hapniku aatomi –, siis on see juba teos.

Järgmine küsimus on, kas selle teose kasutamise eest peab autorile tasu maksma. Siit tulenebki konflikt. Saksamaa ja Prantsusmaa kirjastajad ütlevad, et teatud portaalid, nagu Google või Wikipedia, teevad oma äri, tuginedes kirjastajate publitseeritud sisule.

Nemad on maksnud oma keskkonna ülalpidamise eest, tasunud oma autoritele, ajakirjanikele või IT-inimestele – ja nüüd saab järsku Google vaba tee seda kõike tasuta kasutada. Küsimus ongi selles, kas üks äriühing peaks saama teise äriühingu loodut tasuta kasutada või mitte.

-Seisukohad on tõesti seinast seina. Mida teeb Eesti, kes peab selle kõik kompromissseaduseks vormistama?

Oleme üritanud leida mingisuguse kompromissi. Meie probleem on aga selles, et me ei saa leida kompromissi Julia Reda ja teiste artiklite põhjal, vaid töögrupis osalevate liikmesriikide ametlikele seisukohtadele tuginedes.

Kui Saksamaa ja Prantsusmaa ütlevad oma seisukoha ja liberaalsemad riigid ei ütle midagi või räägivad ümmargust juttu, siis mis sa ikka teed. Ma ei saa niimoodi teha  kompromissettepanekut, hakatakse ette heitma, et eesistuja on hakanud ise mõtlema, kuigi tema ülesanne on seisukohad kokku võtta ja selle põhjal kompromiss leida.

-Kus me praegu õigupoolest oleme – kas kompromiss konservatiivsete ja liberaalsete liikmesriikide vahel on vormunud mingisuguseks eelnõuks?

See on alles ees. Kirjutasime võimalikud lahendusvariandid valmis – neid on kaks või kolm – ja hakkame nüüd neid liikmesriikidega arutama. Me ei eelista ühte teisele – kõik need on niivõrd-kuivõrd meie looming, kõik need on võimalikult valutud kõigile.

Päris kindlasti ei taha me luua tohutuid bürokraatlikke süsteeme. Üks võimalus on näiteks autoriõigustega seotud katusorganisatsioonide kaudu vajalikke lube saada ja rahalist hüvitamist organiseerida.

Põhiline otsustamise koht on, kas nõusolekut teose kasutamiseks võib eeldada või tuleb seda küsida. Mis puutub tasusid, siis mingisugusel hetkel peame minema poliitiliseks, aga mitte veel – ootame, et mitmed riigid tulevad oma ametlike seisukohtadega välja.

Mis puutub väljaöeldud seisukohtadesse selle kohta, et sisu tuleks hakata autoriõiguste osas kontrollima tehniliselt enne selle üleslaadimist, siis me ei pea seda võimalikuks. Vastutus peab jääma ikkagi üleslaadijale.

-Millal võiks kokkulepe sündida?

Kuna kompromisstekst on valmis, siis loodame oktoobri-novembri jooksul seisukohad saada. Kompromiss ise ei sünni kindlasti Eesti eesistumise ajal.

-Miks ikkagi ka Eesti kui eesistuja peale kohati kurjad ollakse? Viitan nii Piraadiparteile, eestlastest Vikipeedia tegijatele kui ka näiteks Kaja Kallasele.

See on alati kirgi tekitanud teema. Olen autoriõigustega tegelenud umbes aastast 2005 ja nimetan praegu toimuvat täiesti normaalseks autoriõigustealaseks debatiks.

See teema kütabki kirgi, selle taga on mängus väga suur raha, kogu meelelahutustööstus, väga tugevad huvigrupid mõlemal pool. Eesti enda seisukohad kuuluvad pigem liberaalsete sekka.

KOMMENTAAR

Hiigelplatvorm võidab karistamisest

Kaja Kallas, Euroopa Parlamendi saadik

Lähtudes muutunud reaalsusest, on Euroopa Komisjon välja tulnud autoriõiguse reeglite paketiga, mida Euroopa Parlament nüüd tuliselt arutab. Suurem vaidluskoht puudutab muu hulgas naabrusõigust ehk komisjoni plaani anda kirjastajatele täiendav autoriõigus kahekümneks aastaks.

Ettepaneku järgi oleks kirjastajatel õigus oma digitaalseid väljaandeid (st online-portaalides avaldatud sisu) autoriõigusega kaitsta. See tähendaks siis internetilinkide litsentsimist ja loomulikult selle eest ka raha küsimist.

Ajad on muutunud ja valdkondades, kus enne oli vaja vahendajaid, ei ole neid enam aga vaja, sest interneti kaudu saavad inimesed otse suhelda ja tehinguid teha. Siiani on autoriõigus kuulunud nendele isikutele, kes on konkreetse teose loonud. Nemad saavad otsustada, kellele seda teost kasutada anda ja mis tingimustel. Loomulikult kuulub nende õiguste hulka ka õigus saada oma loomingu eest tasu.

Nn kirjastajate õigusega antaks autoriõigus aga kellelegi, kes ise midagi loonud ei ole ja kellele ajakirjanikud juba on loovutanud oma teoste ehk artiklite autoriõigused.

Kirjastaja ei lisa artiklitele midagi, ta ei loo otseselt midagi uut, vaid pakub platvormi uudiste ja arvamuslugude avaldamiseks. Eksperdid hindavad, et kirjastajatele täiendavate õiguste andmine paneb ajakirjanikud veelgi halvemasse positsiooni. Pirukas ju kogumis ei suurene, vaid sinna sigineb juurde vahendaja, kes tahab saada oma osa.

Täiendava õiguse andmine kirjastajatele kahjustab ka väiksemaid väljaandjaid ja innovatsiooni uudiste sektoris. Kui ma olen iga päev harjunud küll käima Postimehe ja Delfi lehekülgedel, siis Meie Maa lehele jõuan ma vaid siis, kui näen viidet artiklile, mis mind huvitab. Kui uudiste kokku kogumine pole lubatud, ma tõenäoliselt selle asemel regulaarselt Meie Maa leheküljel ikkagi käima ei hakka.

Arvestades, et selle ettepaneku taga on suuresti tahe karistada hiigelplatvorme nagu Google, on tegelikult just Google see, kes sellest regulatsioonist võitjana välja tuleb.

Tagasi üles