Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aivar Pau: ajakirjaniku karje

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Aivar Pau | FOTO: Erakogu

Puuduvad igasugused märgid, et kellelegi Euroopa Liidu ametnike armeest läheks korda avalikkuse ja kitsamalt ajakirjanike arvamus ja arusaam. Paraku on see Brüsseli rätsepakostüümi riietatud elukas meile koduõuele veeretatud, näeme seda lähemalt kui kunagi varem ja seetõttu ei saa mitte vaiki olla.

Eesti on nüüd selle moodustise eesotsas vapralt kepselnud, trummi tagunud ja kükitanud üle poole meile antud ajast. Tegijad ise räägivad, et neil on läinud päris hästi.

Tõesti, mul on väga hea meel meie kokkade üle – kohtumistel pakutud suupisted, mahlased lihatükid ja hautatud juurviljad on olnud lihtsalt suurepärased. Ma olen vähemalt sama uhke meie kunstnike ja konstruktorite üle – Kultuurikatel näeb välja super ning linnahalli kõrval tavaliselt laiuva avaliku peldikugagi tehti digitippkohtumise ajaks telkide ja haisutõkkepõrandatega lihtsalt imet.

Kõik üritused on korraldatud lihtsalt fantastiliselt ja sujuvalt, tasuta kasutada saadud bemarid läigivad silmipimestavalt ning sohvrid on riietatud korrektsuse tipptasemel. Ansipki saab katlast lennujaama vaid viie minutiga ja annab selle sõnumi edasi kõigile tema viimast ja kahtlemata väga tähtsat pressikonverentsi jälgima tulnud… OODAKE, STOPP, TÕRGE, LINT LÄKS KATKI… Kus, kurat, on ajakirjanikud!?!

Pau, Ummelas ja kaks pooleks aastaks asumisele saadetud püsipoolakat?! Kõik?! Kes vahendab kogu seda tähtsust, tarkust, sügavamõttelisust ja edumeelsust rahvale? Mitte keegi? Kõik vaid iseendale? Kas keegi on küsinud, milleks siis see kõik?

Teate ikka, milles on asi, lugupeetavad euroametnikud! Te võite korralda mida tahes ja uhkemalt kui iial varem, aga kui selle tagajärjena jõuab avalikkuse ette Politico pealkiri tühjadest sõnadest ja rohketest kaloritest, Facebookis lööb laineid imearmas foto magavast Merkelist ning Macroniga seoses räägitakse jätkuvalt peamiselt tema naisest, siis kas tõesti ei hakka mõtted mingis suunas liikuma?

Teate mis, ma arvan, et te ei saa enam ise ka päris täpselt aru, mida see Euroopa Liit endast kujutab. Te olete löönud käega ega üritagi enam rahvale lahti seletada, miks üks või teine samm inimestele, ettevõtetele ja riikidele tegelikult oluline on.

Te olete kapseldunud iseenda eksistentsi säilitamisele, iseendale uute ja tähtsate funktsioonide juurdemõtlemisele, see on alalhoiuinstinktist kaetud kunstkeerukus. Kogu see kupatus on kaetud aga suudlemisvastase huulepulgaga – kena vaadata, aga puudutada ei tahaks.

Jah, me olemegi jõudnud Euroopa Liiduga seisu, kus tippkohtumise sündmuste kajastamisele on mõtet saata vaid fotograafe. Sisuliselt ei ole võimalik sellest masinavärgist enam ühel tervemõistuslikul tavakodanikul aru saada – mul tekib trotslik ja väljakutsuv tunne, et seda võõrandumist on tekitatud teadlikult.

Kõle, tühine ja igav on. Sellest ka tühjus pressiruumides. Deklaratsioonid, kantseliit, umbmäärased «tuleb teha, parandada, tõhustada ja juurutada». Ja ainsad piiriülesed digilahendused on endiselt pangakaardid ja mobiililevi – nähtused, mis eksisteeriks väga hästi ka ilma selle liiduta. Tore, et vähemalt piirid on lahti ja päris mitmes riigis kehtib ka euro – hea juustu hinda võrrelda ja valuutavahetusel kokku hoida.

Jah, ma olen kuri. Ma olen kuri, et kogu eesistumine püütaksegi nähtavasti pressiteadete ja konverentsidega ning hetk enne avalikustamist kätte visatud deklaratsioonipakkidega mööda libistada. Ma karjun mõttes selle üle, et ei kasutata ära nüüd ja praegu sülle kukkunud suurepärast võimalust vähemalt ajakirjanikele euroasjade tegelik sisu lahti seletada. Ma loodan väga, et see pole taotluslik, et tühjade deklaratsioonide ja loosungite taga on ikkagi sügavam sisu.

Angela Merkel ELi tippkohtumisel. / Facebook

Lõppude lõpuks, lubagem meelde tuletada, mida ütles filosoof Tõnu Viik kevadel ühe «Plekktrummi» lõpuminuteil: «Demokraatia on oma baasi laiendanud veel ühele grupile, kes enne oli tõrjutud – lollidele.» Kui tavapoliitika tundub sellele seltskonnale arusaamatu, kauge ja eemaletõukav, siis ongi tagajärjeks Trumpid, EKREd, Brexitid ja muud lollid otsused.

Me ei taha ju tegelikult seda, palju tööd on ära teha ja ma loodan väga, et asjade sisuline selgitamine jõuab samale tasemele muidu nii hästi korraldatud eesistumisega. Meie siin tahame aru saada. Uskuge mind, ma ei ole üksi, ajakirjanikud on neil teemadel juba aastaid mõelnud.

Me keegi ei taha, et jääksime eesistumist meenutama vaid liikluspiirangutega seotult.

Tagasi üles