:format(webp)/nginx/o/2017/10/20/7235391t1hd536.jpg)
«Vabandust, mis see on?» Kui te seda küsite, tähendab, vaatate talle järele. Seda erksinist tähelepanuröövlit on ka raske kahe silma vahele jätta. Värvika kesta all peidab Suzuki Ignis aga tõsist sisu.
Tollel kenal päeval, kui üheksakümnendad lõpuks läbi said, ei osanud uneski näha, et taaskohtumine selle kümnendiga leiab aset Suzuki Ignise juhiistmel. Jah, sellistena neid mäletan, üheksakümnendate autoistmeid – sileda põhjaga, madalate külgtugedega, nagu oleks võetud pink ja asetatud sinna pehmenduseks padi. Loksumisruumi jätkub. Ja mul on plaanis pealinnast Lõuna-Eestisse sõita.
Pea kolmsada kilomeetrit hiljem olen parajas hämmingus. Istmed, mis esimese hooga tundusid sobivat liitlasvägedele heidutuse tugevdamiseks, osutusid täiesti sõidetavateks, isegi sedavõrd, et ei tuletanud end teekonna kestel kordagi meelde. Ka iga järgnevalt läbitud kilomeeter kinnitas, et vahel pole miski nii, nagu pealtnäha paistab.
Ja paistab nii, et sõitjateruumist naljalt ühtki pehmet plastpinda ei leia. Kuid see-eest on tumedale kaaslaseks kombineeritud valge plast ning koos ustele käepidemeks torgatud metalliläikelise toruga näeb auto sisemus välja ootamatult stiilne. Kõik nupud, lülitid, hoovad käivad pigem raskelt. Liugur, mille nihutamise tulemusena suletakse välisõhu vool sõitjateruumi, on robustne ja raskepärane ning võiks pärineda naaberriigi autotööstuse kullafondist.
/nginx/o/2017/10/20/7235393t1h5f12.jpg)
/nginx/o/2017/10/20/7235395t1h2ad2.jpg)
/nginx/o/2017/10/20/7235399t1h71f6.jpg)
Käigukangis kehastub ehedamast ehedam vana kool. Üheksakümnendad on möödas, ausõna, viige palun keegi kalender Jaapanisse! Vabatahtlikke? Baruto? Käiguvahetus ise on aga adekvaatne ja tegus. Suured ja selgete kirjadega näidikud ja maha unustatud tahvlit meenutav ekraan on hästi loetavad, kuigi spidomeetrit tulebki jälgida noole liikumise järgi, mida digitaalsete numbritega harjunud 21. sajandi teise kümnendi kodanik vahib segaduses nagu peastarvutamise ülesannet. Istmesoojenduste lülitile on otsingute tulemusel leitud sobivaim koht esiistmete vahel, aga nii kaugel taga, et sõidu pealt tuleb seda kätt selja taha väänates otsida pimesi.
Millest ei tohi järeldada, nagu poleks 3,7 meetrit pikas autos ruumi. On, ja täiesti rahuldavalt. Tagaistmele mahub ilusti kaks täiskasvanut ning pearuumi on lausa ootamatult palju. Pikem distants tagaistmel pole lotovõit, sest aknad on väiksed ja eks seal taga ikka raputab ka üksjagu. Ent rataste paiknemist vaadates hakkab üha enam selgeks saama, mis krutskit siin tehakse.
/nginx/o/2017/10/20/7235509t1h7d33.jpg)
/nginx/o/2017/10/20/7235455t1he7ed.jpg)
Tõepoolest, Ignis on täiesti tõsiseltvõetav tegija. Kunagisest Ignisest – kui keegi peaks mäletama – pole peale nime palju järel. Platvorm on teine, jõuallikas vahetunud. Meeter kuuekümnese kõrguse juures näeb ta välja, nagu oleks õiges suuruses kered otsa saanud ning ratastele asetati numbri võrra väiksem. Rattad on aga nii nurkadesse lükatud, et ülendeid sama hästi kui polegi, lisaks veel 18-sentimeetrine kliirens. Millest omakorda järeldub, et maastikul ronimiseks on Ignis suurepärane. Nelikvedu teeb temast tubli taskudžiibi, mis suudab halbades oludes päriselt hakkama saada. Otsest rivaali talle niisama lihtsalt ei leiagi. Ma vaataks Suzuki Jimny poole.
Kuidas Ignis sõidab? Valikus on vaid üks mootor (1,2 liitrit), mis arendab 90 hj. Kiirendamiseks annate sisse avalduse, ja kui teie soov saab Jaapani jumalatelt heakskiidu, ongi aeg asja kallale asuda. Lühikese käiguga gaasipedaal käib sageli põhjani ja ega juhtumistunnetusest põnevikku ei kirjuta. Ning kõigest hoolimata ei tule mul kordagi pähe nuriseda! Mõni auto näitab iseloomu, ja Ignis on just selline. Mis sest, et maanteel ja kurvides leidub vilkamaid konkurente, samas kui vaid 870 kilogrammi kaaluv nelikveoline toimetab vihmast libedaks uhutud poriteel nagu omas kodus. Põhja alt kostab tihedat kruusaklobinat, aga see-eest haukab vedrustus augud ja kruusatee «trepi» siledaks. Ja teil pole midagi selle vastu, et linnas talle järele vaadatakse.
/nginx/o/2017/10/20/7235547t1h732e.jpg)
/nginx/o/2017/10/20/7235549t1h46bb.jpg)
Kes Suzukisid lähemalt tunneb, võib välimusest leida viiteid varasematele mudelitele. Kui meenub seitsmekümnendate teisel poolel ilma teinud mudel SC100, hüüdnimega Whizzkid, siis olete õigel teel. Just, need «ribid» tagapiilari juures. Kogu väljanägemine on veidi trotslik, ääretult omapärane ja toob aina uuesti naeratuse näole.
Kui siin auto juures üldse leidub midagi igavat, siis on see hinnakiri. Peamurdmist ei mingit. 13 999 euro eest on kirjas üks mootor, üks käigukast, ja kogu varustus on paigas, midagi muuta ei saa. Juurde saab soetada vaid kiirushoidiku (699 eurot) ja metallikvärvi (399 eurot). Värv on maitseasi, kiirushoidik hädavajalik.
Suzuki Ignise moodi erilist ja meeldejäävat tegelast kohtab harva. Võta, kuidas tahad, aga tema puudustest saavad omapärad ja temaga on lihtne ja lõbus sõita. Hea tuju auto, terve rodu kiiksudega. Üks asi, mida Suzuki tõepoolest silmatorkavalt hästi oskab, on väikesed nelikveolised, visad ja kangekaelselt isepäised.
/nginx/o/2017/10/20/7235555t1h8e40.jpg)
Suzuki Ignis
Mootor: 1242 cm3, R4, bensiin, 90 hj, 120 Nm
Jõuülekanne: 5 käiku, manuaalne, nelikvedu
Sooritus: 0–100 km/h 11,9 s, 165 km/h
Kulu: 5,0 l / 100 km, 114 g/km CO2
Mass: 870 kg
Hind: 13 999 eurot