/nginx/o/2015/07/13/4276165t1hdc37.jpg)
/nginx/o/2017/10/27/7256281t1h42c4.jpg)
Rootsis on käima lükatud Stockholm Resilience Centre nimeline projekt, mille eesmärgiks on luua mitte ainult süsinikuneutraalseid, vaid ka negatiivse emissiooniga lahendusi.
Uus suund: Rootsis on asutud looma negatiivse emissiooniga keskkonnalahendusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maal toimuvad pidevalt tohutud muudatused ja nii on see kestnud väga pikka aega. Inimtegevuse tulemusel muutuvad pidevalt sellised nähtused nagu osoonikihi paksus, maapinna temperatuur, troopiliste metsade kahanemine, maa kasutusele võtmine põllumajanduseks, kalavarude vähenemine, lämmastikoksiidi tase ja tuhanded teised nähtused meie ümber.
«Planeedil Maa pole ühtegi valdkonda, millele poleks ühel või teisel moel jälge jätnud inimkäsi. Meie juhime planeedi toimimist. Muutused on uus normaalsus,» sõnas keskuse vanemteadur Victor Galaz Stockholmis peetaval innovatsioonikonverentsil Nordic-Baltic Dynamics.
Sellised muudatused toovad muidugi kaasa järjest tihedamini üllatusi – nagu toiduainete hinna järsk kasv mõnes maailma piirkonnas, mis omakorda võib olla põhjustatud kliimamuutustest ja naftahinna kõikumisest. Tulemuseks on sotsiaalsed turbulentsid.
Ta tõi näitena «üllatusest» ka Saksamaa teadlaste värske avastuse, et putukate arv (teatud alal olev putukate mass päevas) on riigi metsades kahanenud 75 protsenti viimase 27 aasta jooksul.
«Lihtsaim viis selliste muutustega toimetulemiseks oleks harjuda ja leppida. Üks võimalus on ka šokeeruda ja seejärel kiirelt kohaneda ja tegutsema asuda,» ütles Galaz. «Kuid kolmas võimalus, mis tihti ära unustatakse ja mida me tegelikult enam ja enam vajame, on ise muutuda ja arenda.»
Ta tõi lihtsa näite, et kui meretase ikka tõuseb, siis pole rannikul elamisega võimalik enam kuidagi kohaneda ja tuleb asuda teisel viisil tegutsema.
«Kui soovime säilitada inimkonna eksisteerimise stabiilsust, siis vajame sektoriteülest transformatsiooni. Üks neist on tehnoloogia, mis võimaldab muuta toidu- või energiatootmist ja teha seda täiesti teistmoodi,» lisas ta. «Kui me räägime näiteks kliimamuutustega võitlemisest, siis stabiilsuse säilitamiseks vajame CO2 tootmise vähendamist iga järgneva kümne aasta jooksul poole võrra.»
Galazi sõnul ei tohi seda protsessi mingil juhul peatada, kuna vastasel juhul vajame süsteeme, mis ei oleks ainult süsinikuneutraalsed – üleliigse süsihappegaasi tootmine oleks viidud nulli – vaid peaksid selle näitajaga olema juba allpool nulli.
Galazi idee ongi, et maailmas tuleb käivitada negatiivse emissiooniga lahenduste leidmine. Rootsis on juba käima lükatud hulk projekte nagu linnaosade rajamine, mis oma roheluse hulgalt toodavad rohkem hapnikku kui põhjustavad kahju süsihappegaasi ja muude mõjudega.
Või siis ka idufirmad nagu «Bee Urban», mis toodab lahendusi mesilaste pidamiseks linnakeskkonnas.
Biosfääri positiivsed linnalahendused – see on nähtus, mille eest Stockholm Resilience Centre võitleb.