Reet Aus: on aeg võtta vastutus

Reet Aus ja tema uus kollektsioon Foto: Aivar Pau

Reet Aus on väikese Eesti moedisainer, kel on õnnestunud uut moodi lahti mõtestada kogu läänemaailma tekitatud masstootmine ning näidanud, et see on võimalik ka keskkonna arvelt kompromisse tegemata ning seejuures kasumit teenides.

Linnateatri peakunstniku ameti kõrval on ta kaugetes Kagu-Aasia tehastes kiirbrändide toodangu hiigeljääkidest käima lükanud rõivatootmise viisil, kus vastutab isiklikult iga riidejupi tootmistsükli eest - kuni põlluni välja, kus puuvillakiud kaks korda aastas sirgub. Ja kasumlikult - nagu näitavad tema ettevõtmise viimased majandustulemused.

Pidasin Põhjamaade 20 edukaima ärinaise hulka kuuluva Reet Ausiga lihtsa ja põgusa vestluse tema Telliskivi loomelinnakus asuvas väikeses sinitriibulises stuudios. Sealt juhib ta nii oma toodete disainimist kui tööd Bangladeshi ja India tehastes, kus aitab ära hoida üüratute riidejääkide sõna otseses mõttes taevasse põletamise.

Milline ikkagi näeb välja tavapärane kanga eluring – taimekasvatusest kuni riiete ärakandmiseni – ja kus sekkute teie?

Tavaline lineaarne moetööstus põhineb sellel, et kuskil toimub esmalt toormaterjali kasvatus. Kuskil kasvab puuvilla taim, see annab kaks korda aastas saaki. See kogutakse kokku, järgneb niidi tegemine. Edasi tehakse kangas, mis suunatakse värvimisse. Lõpuks jõuab see tehasesse, kus toimub juba õmblemise protsess.

Igal neist etappidest on omad mõjud – sotsiaalsed mõjud, keskkonnamõjud. See osa, millega meie tegeleme, puudutab tehast ja seal toimuvat õmblemist – kõige suurema jäätmetekitajaga tegevust selles elutsüklis. Seal on suured ülejäägid, mida samas oleks võimalik ilma täiendavate keskkonnamõjudeta kasutada, vältides uue kanga tootmist.

Meie väljatöötatud Upmade sertifikaat annab tehasele võimaluse need tohutud ülejäägid tootmisse tagasi tuua.

Kui suurtest ülejääkidest me üldse räägime?

Kui vaadata numbrilist poolt, siis näiteks see tehas, kellega me Bangladeshis töötame, toodab aastas keskeltläbi 240 miljonit eset. Kolm kuni viis protsenti sellest on ületoodang, mis jääb sinna lihtsalt ülejäägina maha, pluss 18 protsenti kangast, mis tootmisest üle jääb.

Mahud on hästi suured, ülejäävad kangad pikkusega 3–25 meetrit ja masstootmises neid enam kasutada ei saa. Masstootmisettevõtte jaoks liigituvad need automaatselt jääkideks, mis lükatakse kuskile lattu ja proovitakse sellega kuidagi hakkama saada.

Meie mõistes jäätmekäitlust neil ei ole. Nii palju kui võimalik, proovivad nad maha müüa mustal turul, mis on aga selges vastuolus kaubamärkidega sõlmitud lepingutega. Samas ei tea keegi, kui palju neil ülejääke tegelikult on, ja see ei huvita ka brände.

Osa kaubamärke nõuab, et ülejäägid põletataks. Eestis oleks see isegi mõeldav tegevus, kuna meil on keskkonnasäästliku põletamise tehnoloogia olemas. Seal läheb muidugi kõik see mürk otse õhku – see on jõhker õhusaaste ja loomulikult ei taha seda keegi teha.

Kui tööstuspiirkondades ringi liikuda, siis tunned ennast nagu rajus ulmefilmis – tossavad lõkked ja lõputud tekstiilimäed. Pinnast praktiliselt ei paistagi. Samas kõrval söövad sead, lapsed mängivad.

Kogu Euroopa rõivatööstus koos kõigi hädadega asub siis tegelikult Bangladesis ja Indias ning meie naudime ainult selle hüvesid?

Euroopas rõivaste tootmist tõesti praktiliselt ei ole. Saksamaal veidi on, tsipake meil, natuke Leedus. Norra, Rootsi, Taani, Holland – seal pole praktiliselt mitte mingisugust tootmist. Tegemist on tegelikult globaalse probleemiga, samamoodi toimub tootmine Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas, ka Türgis.

Kusjuures, ükski nendest tehastest ei tooda vaid ühe kaubamärgi tarvis – keegi ei taha võtta vastutust. Nii on Euroopa brändidel hästi lihtne oma tellimused ühest tehasest teise kolida ja need otsused langetatakse vaid hinnapõhiselt – kui keegi toodab odavamalt, siis liigutakse sinna. Tavaline tehas toodab kuni 20 brändile.

See on ka peamine põhjus, miks meil poes riided nii vähe maksavad ja miks see tööstusharu nii keeruline on.  Me ei näe, kui keeruline see kõik on ja me tegelikult ei võta mitte mingisugust vastutust.

Puuvilla kasvatamisega on tegelikult praegu suuri probleeme, kuna suured alad, kus seda traditsiooniliselt on kasvatatud, on kliimamuutuste tõttu suuresti kõrbestumas. Vihmad ei jõua kohale, hoovused muutuvad – see kõik on pannud puuvillahinna tublisti kõikuma.

Kangajäägid ja Bangladeshi tüdruk Foto: Reet Aus

Kui üks tehas toodab nii paljudele, siis kust tuleb meil müüdavate rõivaste nii suur hinnaerinevus ja kvaliteedierinevust tavasilm ei tajugi?

Tegelikult on igal brändil väga konkreetsed kvaliteedinõuded, millest tootja peab kinni pidama. Kiirmoe brändide nõuded on mitu korda madalamad, kontseptsioonid on väga erinevad. Olen oma silmaga näinud, et sama liin võib toota väga kvaliteetset ja väga kehva toodangut.

Väide, et Aasias ei osata riideid õmmelda, on vale. Seal õmmeldakse viletsat kvaliteeti sellepärast, et meie kaubamärgid on disaininud oma rõivad selliselt, et need ei peaks kauem vastu kui üks hooaeg ja nad eeldavadki sealt kehva kvaliteediga kaupa. Juba toormaterjal on viletsama kvaliteediga, ta on värvitud odavamate vahenditega ja ka õmblusnõuded on üsna madalad.

Valgusta vahepõikena võhikut – mis teeb ühest kangast kvaliteetse kanga? 

Puuvillase kanga puhul sõltub see näiteks puuvilla kiu pikkusest. Esimene korje on pikema kiuga. On suur vahe näiteks Calvin Kleini või Zara ja H&M’i särkidel – viimased ostavad kõige räbumat puuvilla, mis on lühikese kiuga ja mis lähevad pärast esimest pesu topiliseks.

Mitme tehasega sina seal piirkonnas koos tegutsed?

Igapäevaselt on meil Bangladeshis üks ja Indias kaks tehast. Ainult nende tehaste jääke me kasutame. Põhimõte on selline, et läheme kohale, sertifitseerimise selle tehase ära ja kasutame ainult nende ülejääke. Kasutame teksamaterjali, triiksärgikangast ja trikotaaži.

Käime vähemalt kaks korda aastas kohapeal, alles septembris viimati. Tallinnas teeme tootearenduse, siis lähme teeme kohapeal tootmisnäidised valmis ja selle põhjal läheb tootmiseks. Selle juurde käib muidugi ka kangaste valik ja näiteks toodete proovipesemine. Bangladeshis on meil kohapeal oma väike konkreetne meeskond, kellega asju ajada. Lisaks väike ladu, kuhu meie väljavalitud kangajäägid tõstetakse.

…ja tooted jõuavad lõpuks?

Eesti on 13 poodi, kes Reet Ausi ja Upshirt’i kaubamärke müüb. Ettevõtteid selle taga on kaks, neist Upmade tegeleb vaid tootmise sertifitseerimise poolega, ning teine disainiga.

Kuidas äriliselt see kõik ära tasub?

Viis aastat oleme tegutsenud. Esimesed kaks läksid vaid teadus-arendustegevuse alla, et meetodit proovida ja katsetada. Viimase aastaga oleme oma müüki kahekordistanud ja jõudnud lõpuks stabiilsesse faasi. Meid on juba kaheksa inimest. Ilmselgelt hakkavad inimesed seda kontseptsiooni positiivselt vastu võtma – aru saama, mida me teeme. Kuigi müüme palju ka saksakeelses kultuuriruumis, Londonis ja USAs, siis põhiline kasv on tulnud ikkagi Eesti turul.

Eelmisel aastal oli juba ka väike kasum. Küll pisike, aga oli. Sel aastal on müük veel kasvanud.

Peab arvestama sellega, et me kasutame küll suurtootmise jääke, kuid see on ikkagi kvaliteetne kangas ja me maksame selle eest vähemalt 30 protsenti originaalhinnast. Meie toodet on ka keeruline teha – selles on ka palju õmblusi.

Milline on Reet Ausi klient?

Meil on kahte tüüpi kliente. Ühed ostavad meid disaini pärast, neil meeldib meie käekiri ja keskkonnaaspekt on väikeseks lisaboonuseks. Ma arvan, et meil on ka suur hulk kliente, kelle esimene otsus siia tulemiseks põhineb sellel, et me pakume alternatiivi raiskavale kiirmoele.

Keskkonna pool on ilmselgelt äärmiselt oluline paljudele inimestele. Meie kaubamärk saigi paljuski alguse tänu sellele, et minu suur soov oli teada saada, kas on võimalik teha asju normaalse hinnaga niimoodi, et sa jätad kompromissid tegemata ja kogu tootmisahel on täiesti läbipaistev. Me teame isegi seda täpselt, kust põllult meie kangakiud tuleb.

Kogu meie toodang on seejuures täiesti käsitöö, väljalõikusest õmblemiseni – puhas nikerdamine. Samas pole tegemist enam pelgalt stuudiotööga, vaid samm suurtootmise poole.

Kuidas sa üldse sellise tootmismudeli peale sattusid omal ajal?

Alguse sai see siis, kui ma magistritöö ära kaitsesin ja pidin hakkama justkui moekunstnikuna tööle. Kogu see moetööstus aga mind üldse ei kõnetanud ja kuna tegin samal ajal palju teatrikostüüme, siis otsustasin, et ei osta enam uut kangast, vaid teen need kõik olemasolevast.

Hakkasin vaikselt katsetama ja sain aru, et kui ma saan teatrikostüümi niimoodi teha, siis saaks nii teha ka tavaelu kollektsioone. Edasi liikusid juba mõtted sellele, et võiks proovida sama teha ka suuremas tootmises – sain Eesti tootjatelt ülejääke ja nii ma neid oma stuudios õmblesin ja tegin selle peale doktoritöögi.

Aga ikkagi tundis see jube väike kõik – aga meie probleemid siin ei tundunud suured – ja kui ma ühe filmi tegemisel Bangladeshi sattusin, siis toimus lõplik murre.

Oled sa seni jäänud üksiküritajaks, või tiirleb Euroopa kunstnikke veel ümber India rõivatehaste?

Ei käi eriti ja ma ei tea, miks ei käi. Ma tõesti ei tea kedagi teist, kes teeks nii suuremahulist jääkidest tootmist. Võib olla lihtsalt ei tunta tootmise valdkonda ja ollakse harjunud väikese stuudiotootmisega. Sa pead teadma tootmispoolt, sa pead teadma disainimaailma, sa pead kogu eluahelat tundma, sul peavad olema keskkonnateadmised… 

See kõik tahab nii mitme eriala kokkutootmist, et või olla on see üks põhjus, miks sellist lähenemist pole teised rakendanud. Ka riigid seal piirkonnas on väga keerulised – sa pead seal kohapeal käima, sa pead sealse kultuuriruumiga harjuma, sa pead seal istuma, teekest jooma ja küsima, kuidas perel läheb…

Samas tootjate poolelt on huvi väga suur, mitu järgmist tehast on ootamas. Huvi on ka suurbrändide poolelt, et nende kaubamärkide sisse disainida ka sellist toodangut.

Kui aastad on olnud sotsiaalsed teemad kõige põletavamad, kuna keskkonna teemad pole olnud meil väga silme alla ja me ei tea, mis seal toimub. Me ei ole tahtnud tunnistada, et tegelikult toodame kõike mujal ja me peaksime oma tootmise eest ka vastutuse võtma.

Kas sa ise tunned ennast praegu rohkem disaineri või ärinaisena?

Ikka disainerina. Lahendus on küll liikunud ärilise tootmise poole, kuid on ikka sedavõrd disainikeskne. Jah, olen ikka disainer ja protsesside analüüsija. Mul on väga hea meel, et ühel mu ideel on tekkinud äriline väljund. See on suurepärane, muidu poleks see jätkusuutlik ja eluvõimeline.

Reet Aus oli üks peaesiajetest ka sel nädalal Stockholmis peetud teadusparkide innovatsioonikonverentsil Nordic-Baltic Dynamics.