Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Intervjuu paljastab: Palo viimase miili plaanid kärisevad juba mitmest otsast

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Urve Palo. | FOTO: Sander Ilvest/Postimees

IT-minister Urve Palo poliitiline lubadus viia ülikiire püsiühendus seni vaid mobiilioperaatorite huvides rajatud interneti baasvõrgust lõpuks ometi ka maapiirkondade elanikeni on paraku põrkunud tema enda läbimõtlematuse, meelekindluse puudumise ja lõppude lõpuks ka selgete valeväidete vastu.

Eelmisel nädalal selgus teatavasti, et Palo sõi ära oma aasta tagasi omavalitsustele antud lubaduse toetada 20 miljoni euroga vastavaid projekte ja otsustas korraldada uue üleriikliku hanke silmas pidades Elektrilevi tärganud ärihuve.

Allolevast intervjuust majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi sideosakonna nõuniku Raigo Ilingiga selgub, et kogu selle kannapöördega kaasas käinud PR-sõnumite laviin tootis kohati pool- ja kohati lausvalesid.

Muu hulgas saame teada, et uue hanke võitja ei pea omalt poolt hajaasustusega interneti viimisse panustama nii palju, kui seda oleksid teinud omavalitsused. Lisaks väheneb uute plaanide realiseerumisel kilomeetrites rajatava uue võrgu maht ning jutud sellest, et sama raha eest saab nüüd rohkem, ei vasta tõele.

Ministri väited sellest, et ka Telia Eesti on saanud emakontorist suure summa raha uute viimase miili lahenduste loomiseks, ei ole ka kaugeltki täpne – Telia on rääkinud vaid seniste lahenduste väljavahetamisest ning Palo retoorika on pannud ta imestama. Ministeerium jätab aga ikka vastamata, kas keegi kompenseerib omavalitsuste kulutatud sajad tuhanded eurod nende senistele projektidele ning miks ei oleks võinud Eesti katta internetiga maakondlike hangete teel.

Niisiis – järgnevad kümme küsimust ministeeriumile.

Aivar Pau. Küsimus 1: Urve Palo on teada andnud, et järgneval kahel aastal toetatakse interneti viimase miili rajamist turutõrkega piirkondades 20 miljoni euroga (kummalgi järgneval aastal 10 miljonit). Omavalitsuste projekte oleks toetatud ühe kolmandikuga nende kogumahust. Kas ühe kolmandikuga plaanitakse toetada ka riigihanke võitja projekti ja nõutakse talt 2/3 projekti summa kohta omapoolset finantseerimist?

Raigo Iling: Omavalitsuste projektide toetamise puhul oleks olnud tegemist nn otseinvesteeringute mudeliga (avaliku sektori juhitav munitsipaalvõrk), mille puhul riigiabi loa olemasolul oleks võinud toetust anda ilma projekte omavahel võrdlemata ja paremusjärjestusse panemata ( nt Pärnumaa projekt vs. Harjumaa projekt) ning toetus oleks saanud olla kindlaks määratud suurusega, milleks valitsus otsustas 2017 veebruaris 1/3.

Ettevõtetele sellise meetodiga toetust anda ei saa. Operaatoreid saab toetada nn cap funding'u alusel (majandusliku puudujäägi rahastamine). Selleks peab korraldama avaliku hanke ning võrdlema pakkumisi.

Üks olulisim, kuid mitte ainus, kriteerium valiku tegemisel on pakkujate poolt küsitava avaliku toetuse suurus. Kui suureks kujuneb riigi toetuse protsent, selgub avaliku konkursi käigus. Kuna avalik konkurss on suunatud ainult nn hajaasustusele (valged alad), mitte tihedama asustusega piirkondadele (hallid alad) siis võib eeldada, et toetusprotsent võib tulla suurem, aga võrgu maht kilomeetrites väiksem.

Küsimus 2. Urve Palo on varem teada andnud, et 20 miljonist eurost peaks piisama kuni kolme maakondliku projekti toetamiseks. Eelmisel nädalal ütles ta AKs, et nüüd õnnestub sama raha eest internetiga katta kogu Eesti. Millest tuleb selline tööde odavnemine – kaabel maksab ikka sama palju, tööde tunnihind on ikka sama kallis, internetti viiakse ikka samadesse majapidamistesse ja ettevõtetesse ning hankel osalevad eraettevõtted tahavad saada kasumit (erinevalt omavalitsuste MTÜdest)?

Maakondlike projektide mudel nägi ette ka tiheasustusega piirkondadesse võrgu ehitamist ning tiheasustuse ja hajaasustuse vahelist ristsubsideerimist. Kuna aga tiheasustusse on viimaste uudiste kohaselt kavandamas investeeringuid mitmed ettevõtted, siis neid piirkondi ei ole vaja enam avaliku rahaga toetada. Avalik raha suunatakse ainult hajaasustuse piirkondadesse, seega avaliku toetusega ehitatava võrgu maht väheneb.

Küsimus 3. Omavalitsuste projektide raames oleks internet viidud nii turutõrke piirkondades kui tiheasustusega aladel asuvatesse liitumiskohtadesse, kus seni kiire interneti ühendus puudus. Urve Palo sõnul ei oleks need projektid olnud eluvõimelised, kuna eraettevõtted oleksid hakanud kohe ka ise viima internetti tiheasustusega piirkondadesse. Tunnen huvi, kas riigihankega ostetava viimase miili vedamise raha eraldatakse üksnes hajaasustusega aladel kaabli vedamiseks või tohib sama toetuse raames vedada kaablit kõigile? Ehk siis: mille poolest on uus lahendus elujõulisem kui omavalitsuste lahendus?

Avalik konkurss lairiba juurdepääsuvõrgu rajamiseks tehakse ainult nn valgetele aladele, kus täna puudub elanikel juurdepääs vähemalt 30 Mbit/s võimaldavale püsivõrgule ja kuhu kolme aasta jooksul ükski ettevõtja omavahenditest ka investeeringuid ei plaani teha, et nendes piirkondades vähemalt 30 Mbit/s internetiühendust tagada.

Küsimus 4. Kas interneti viimise all sihtpunkti ja 200-eurose liitumistasu all pidas Urve Palo silmas valguskaabli vedamist krundi piirini või kaabli vedamist majja sisse? St kas sellele 200 eurole lisandub kaabli vedamine krundi piirilt hoonesse, mis tuleb liitujal täiendavalt maksta?

Täpsemad hanketingimused selguvad selle aasta jooksul, samuti sõltub see hankel osalevate ettevõtete ärimudelist. Siiski, praeguse indikatsiooni järgi peame silmas 200 euro sees ikkagi kaabli viimist majja.

Küsimus 5: Urve Palo ütles möödunud nädalal Uudis+ saates, et Telia Eesti on saanud peakontorist 50 miljonit eurot uute viimase miili lahenduste väljaehitamiseks. Telia Eesti ise ei tea sellest midagi ja on üllatunud, nemad vahetavad 50 miljoni eest välja oma vana ADSLi võrku valguskaabli vastu. Palun, kas te saaksite seda ministri väidet täpsustada.

Meile teadaoleva info kohaselt ja ka Telia poolt meedias välja öeldud sõnumite alusel on Telia kavandamas investeeringuid pigem suuremates linnades ja nende lähiümbruses. See tähendab nende ärilisel eesmärgil planeeritavad viimase miili investeeringud lähevad peamiselt tiheasustusega piirkondadesse. Täiendavaid ja täpsemaid selgitusi oskab anda ikka Telia ise.

Tahame rõhutada veel seda, et viimase miili investeeringud hõlmavadki suuresti olemasoleva tehnoloogia täiendamist (Internet on Eestis enamustes kohtades kättesaadav), probleem on eelkõige selles, et igal pool ei ole kättesaadav kiire internet.

Küsimus 6. Miks ei oleks võinud riigihankeid korraldada jätkuvalt maakondade kaupa, kuna summast ei piisa niikuinii kogu Eesti katmiseks ning hangetel oleksid saanud osaleda ka omavalitsuste loodud MTÜd?

Kui esialgu oli meie plaan 20 miljoni euroga katta 3–4 maakonda kiire internetiga maakondliku rahastusmudeli järgi, siis arvestades sideoperaatorite ja ka uue sideturuosalise Elektrilevi investeerimisplaane, on esialgse hinnangu järgi võimalik sama rahaga peaaegu terve Eesti katta kiire internetiga. Numbrid on veel esialgsed, aga meie tänaste arvutuste kohaselt oleme võimelised 20 miljoniga peaaega terve Eesti ära katma viie-seitsme aastaga.

MKMi eesmärk on kohelda kõiki Eesti maakondi võrdsetel alustel ning viia projekt ellu võimalikult efektiivselt. Maakondade kaupa hangete tegemine tähendaks valiku tegemist, millises järjekorras maakonnad konkursile panna. Samuti tähendaks see projektide väikest mastaapi maakondades, mille haldamine omavalitsuste loodud juriidiliste isikute poolt oleks pikas perspektiivis ebaefektiivne.

Küsimus 7. Kas riigiabi tohib anda riigiettevõttele (Elektrilevi)?

Juhul kui Elektrilevi antud konkursi tulemusel valituks osutub, siis võib talle nn valgetel aladel juurdepääsuvõrkude ehitamiseks riigiabi anda. Otse ilma konkursita seda teha ei tohiks – sellisel juhul tuleks taotleda Euroopa Komisjonilt riigiabi luba.

Küsimus 8: Riigikogu võttis 18. jaanuaril vastu elektrituruseaduse muutmise seaduse, mille eesmärk on tagada juurdepääs lairibavõrgu kasutuselevõtuks sobilikule füüsilisele taristule, milleks on elektri jaotusvõrguettevõtjale kuuluvad elektripostid ja muu taristu, et nende külge paigaldada sidevõrgu elemente. Jaotusvõrguettevõtjal on õigus saada valguskaablivõrgu omanikult tagasi oma füüsilisele taristule juurdepääsu pakkumisega seotud otsesed kulud, eelkõige kulutused remondile ja rikete kõrvaldamisele. Elektripostide haldajal ei ole õigust küsida internetikaabli eest renditasu, sest võrgu halduskulud maksab võrgutasude näol niikuinii tarbija.

Tunnen huvi MKMi hinnangu vastu, kas seadus on teie hinnangul reaalsuses rakendunud ja olemasolevate trasside võrgustik on turule ka tegelikult avatud. Kas Elektrilevi on avalikult teada andnud, kui suured on need otsesed kulud, mida reaalselt hakatakse nõudma neilt, kes soovivad valguskaablid nende maa-alustesse trassidesse või elektriportide otsa vedama? Milline on hinnakiri?

MKMi ei ole tänase päeva seisuga jõudnud infot selle kohta, et antud seadusandlus muudatuste elluviimisel esineks olulisi probleeme. Juurdepääsuga seotud kaebuste menetlemisega tegeleb seaduse kohaselt Tehnilise Järelevalve Amet.

Elektrilevi tingimuste ja hinnakirja osas MKMil info puudub.

Küsimus 9. Kas uuel hankel tohivad osaleda ka ettevõtted, kes pakuvad üle õhu levivat lairibaühendust (Levikom) ehk ülikiiret internetti või seote hanke füüsilise valguskaabliga?

Vastavalt Euroopa Komisjoni lairiba arendamist käsitlevatele riigiabi suunistele peab riigiabi andmine toimuma tehnoloogilist neutraalsust silmas pidades. Küll aga võib avaliku konkursi tingimustes sätestada nõuded, millele riigiabiga rajatav juurdepääsuvõrk peab vastama.

Küsimus 10. Kas MKM kompenseerib omavalitsuste digiprojektidele seni kulunud summad, mis on tehtud õiguspärase ootuse tõttu?

Kohalike omavalitsuste toetamise mudel aga nägi ette riigipoolset koguinvesteeringut suurusjärgus 70 miljonit, millele lisanduks 100 miljoni euro ulatuses ka omavalitsuste enda rahastus. Seega, antud mudel võtab omavalitsustelt kohustuse ise investeerida, st laenu võtta ja hoiab kordades kokku maksumaksja raha, võimaldades samal ajal lõppeesmärgi kiiremini täita.

Saame aru, et maakondade esindajad on ära teinud juba suure eeltöö, aga tegemist ei ole nendelt vaiba jalge alt ära tõmbamisega. Riigi huvi on endiselt pakkuda inimestele sama teenust, lihtsalt investeeringutega on võimalik alustada varem ning projekt on ka maksumaksjale soodsam.

Küsimus pole selles, kes rajab võrgud. Küsimus on, kui paljudele inimestele ja kui madala hinnaga internetiühendus koju tuleb. Lisaks peab konkursi võitja jätkama piirkondlike meeskondadega koostööd ning rajama ühendused võimalusel ka vastavalt kaardistustele. Seetõttu oleme plaaninud ka kohtuda kohalike projektide eestvedajatega 6. novembril riigikogus, eesmärgiga tagada võimalikult sujuv üleminek n-ö maakondlikult mudelilt üle-eestilisele mudelile.

Tagasi üles