Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maanteeamet rajab autojuhtidele peavalu valmistavaid ohutussaari

20
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Veoautod ümber põiklemas rajatavast ohutussaarest | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Maanteeamet on asunud Tallinna lähiümbruse teedele rajama massiliselt ohutussaari, mis võivad küll aidata jalakäijaid üle tee, kuid põhjustavad oma liiklusselgusetuse, asukoha ja sundmanöövrite põhjustamisega ka ohtlikke olukordi.

Kohalike elanike veebifoorumites selgub, et suurimat peavalu valmistavad need 70 km/h piirkiirusega aladele rajatud saared just autojuhtidele. Saared pole juhtidele hästi nähtavad ning sunnivad muutma loomulikku sõidutrajektoori – eriti suur probleem just libedaajal. Alles mõne nädala eest lõpetas ühel neist saartest oma maise teekonna üks elektriauto.

Samuti ei kohusta saartele viivad jalakäijate ülekäigukohad jalakäijatele teed andma ning see on põhjustanud jalakäijate teadmatusest põhjustatud liiklussegaduse. Suur osa neist arvab jätkuvalt, et autod peavad neis kohtades jalakäijatele teed andma.

Lisaks on ohutussaared ehitatud sageli nii lähedale ühistranspordipeatuste «taskutele», et talvisel ajal ei mahu autod busside ja saarte vahelt läbi sõitma. On tavaline praktika, et bussid peatuvad seetõttu ohutulesid sisse lülitades. Liiklejad imestavad ka nende asukohavaliku üle, näiteks selleski sissekandes.

Uurisime maanteeametist, miks selline saarte rajamine on hoogtööna ette võetud. Saime teada, et neid luuakse kõikjal Eestis edasi, et nendest möödumisel pole tegelikult vaja kiirust vähendada ning et paljud jalakäijad ei tee tõesti vahet ülekäigurajal ja ülekäigukohal.

Postimehe küsimustele vastavad mitmed maanteeameti ametnikud.

Aivar Pau: Mis eesmärgil neid saarekesi peamiselt Tallinna lähipiirkonnas 70 km/h aladele rajatakse?

Planeeringute osakonna juhataja  Andres Urm: Kergliiklejate ületuskohtadele rajatavad liiklussaared rajatakse eesmärgiga suurendada ületuskoha liiklusohutust. Ületuskohale rajatud saar vähendab ühes etapis ületatava sõidutee osa pikkust ning piirab möödasõidu võimalust ületuskoha piirkonnas.

Kuidas täpselt need liiklust rahustavad - kas seeläbi, et juhid peavad neist kõrvale põikama ja selleks lubatud piirkiirusest väiksema hoo võtma?

Piiratud kiirusega alal teeületuskohale rajatud liiklussaarest möödumiseks ei ole üldjuhul vajalik kiiruse alandamine.

Kas olete nõus kriitikaga, et need ohutussaared tekitavad tegelikult liikluses ohtu juurde - nii nähtavuse, teekõverduse (eriti libeda ajal, kus neist võiks justkui 70 km/h mööda põigelda) kui liiklusselgusetusega?

Kui saared on projekteeritud, rajatud ja tähistatud kehtivatele normidele ja standarditele vastavalt, ei põhjusta need täiendavat liiklusohtu.

Kui palju neid saarekesi tänaseks rajatud on ja kui palju veel on plaanis, kuhu?

Teeületuskohtadele rajatud saarte arvu osas Maanteeamet statistikat ei kogu. Maanteeametil on kavas jätkata liiklussaarte rajamist eeltoodud põhimõtetest lähtuvalt ka tulevikus. Liiklusohutust parandavaid meetmeid rajame üle Eesti.

Kas olete kursis, et Tiskre-Tabasalu-Muraste teel on need saarekesed rajatud nii vahetusse lähedusse bussipeatustele, et talveajal ei mahu bussid oma pesadesse ja autod ei mahu neist muidu mööda, kui üle saarte sõites? Bussid peatuvad ohutuledega.

Saadud tagasisidest lähtuvalt teostame Tallinn–Rannamõisa– Kloogaranna maanteele rajatud saarte ja bussipeatuste lahenduste inspekteerimise ning lähtuvalt inspekteerimise tulemustest saame kavandada võimalikud edasised tegevused.

Milline on teie kommentaar elanike arutelule sel teemal sotsiaalmeedias?

Antud vestlusest on kommentaare seinast seina. Mõned vestlusel osalejad on lahendustega rahul või saavad aru, millist eesmärki kavandatud meetmed täidavad. Samas on kommentaare, mis annavad alust arvata, et rakendatavad meetmed takistavad väljakujunenud liikluskäitumise realiseerimist, mis samas võibki olla antud meetme eesmärgiks. Samas on Maanteeamet alati tänulik liiklejate konstruktiivse tagasiside osas. See võimaldab meil koos liikuda turvalisema liikluskeskkonna poole.

Millise riigi eeskujul neid saarekesi on looma hakatud ja kas on tehtud mingisuguseid eeluuringuid nende mõju kohta liiklusele?

Liiklusohutuse osakonna peaspetsialist Raul Rom:  Sõidutee ületuskohtade ohutuse hindamiseks on Inseneribüroo Stratum poolt 2009. aastal välja töötatud ülekäigukohtade, reguleeritud ja reguleerimata ülekäiguradade ohutustaseme määramise metoodiline juhend.

Selle metoodika kohaselt on sõidutee ületuskohtade liiklusohutusliku riski hindamisel oluline arvesse võtta kompleksselt küllaltki suurt kogust erinevaid faktoreid, mis võivad teeületuskoha liiklusohutuslikku riski mõjutada, seda nii riski suurendavalt kui vähendavalt. Metoodika võimaldab sõidutee ületuskohtadele, neil võimalikku jalakäijaõnnetuste toimumise tõenäosust prognoosides hinnangu andmist. Seda ka nende ülekäiguradade osas, kus liiklusõnnetusi ei ole veel toimunud.

Õnnetuse toimumise riski määramise põhiparameetriteks on ühes etapis ületatava sõidutee või sõiduteeosa laius ning sõiduradade arv. Teeületuse aeg, ühtlasi ka liiklusõnnetuse tõenäosus kasvab koos ületatava sõidutee või sõiduteeosa laiuse suurenemisega.

Lisanduvateks ohtudeks võivad olla ebakonkreetne sõidutee äär, valgustuse puudumine või selle ebapiisavus, teekattemärgistuse puudumine või selle halb seisukord, nähtavuse piiratus peatuvate, parkivate sõidukite või teepäraldiste nagu aiad, hekid, liikluskorraldusvahendid vms tõttu, või kui ülekäigurada on sõidutee suhtes nurga all. Samuti on lisanduvateks ohtudeks ülekäiguraja hindamisel riskigruppi kuuluvate isikute ebaproportsionaalne paljusus näiteks lasteasutuste juures või kesklinnas, kus on palju eakaid teed ületamas või kui kaugel on järgmine reguleeritud ülekäigukoht või ristmik, mis võib võtta omale suure osa sõidukijuhi tähelepanust.

Liiklusohutust suurendavad meetmed on tõstetud ülekäik, šikaan või künnis enne ülekäigurada, sõidutee kattest erineva sillutisega ülekäigurada, ohutussaare olemasolu, teeületust lühendav sõidutee kitsend. Ohutust suurendavateks meetmeteks on ka eelhoiatav teekattemärgistus ja märkide taustekraanid ning kohtvalgustid, mis aitavad sõidukijuhil nii ülekäigurada kui sõidutee ületamise võimalust ootavat või sõiduteed ületavat jalakäijat pimeda ajal paremini märgata.

Liiklusõnnetuse tagajärgede raskust mõjutavad nii jalakäijaga (vanus, terviseseisund) kui sõidukiga (mass, kuju) seotud tegurid, mille juures üks peamisi riskitegureid on kokkupõrkekiirus. Kiirused mõjutavad ka õnnetuse toimumise tõenäosust.

Juhendis välja toodud koefitsiendi väärtuse järgi suurendab nõuetekohaselt rajatud ohutussaar sõidutee reguleerimata ületuskoha ohutust kuni 60%. Samas tuleb ületuskoha ohutust hinnata mitte vaid ühe parameetri põhjal vaid kõigi seda mõjutavate faktorite süsteemis.

Koos saarekestega rajatakse ka jooned jalakäijate tarvis - kui selge on teie hinnangul liiklejatele need on, selles mõttes, et autojuhid ei pea mööda neid märgistatud alasid teed ületavatele lastele teed andma ning tegemist on millegi sebra ja mitte millegi vahepealset?

Ennetustöö osakonna juhataja  Monika Heinrand: Seda, milline on jalakäijate teadlikkus ülekäigukohal tee ületamisel sõidukijuhi suhtes eesõiguse puudumisest, eraldi uuritud ei ole. Küll on näha läbi viidavatel koolitustel, et paljud liiklejad ei ole teadlikud ülekäiguraja ja ülekäigukoha erinevustest.

Nii reguleerimata ülekäigurajal kui ka ülekäigukohas peab jalakäija alati ise veenduma teeületuse ohutuses, kuid kui reguleerimata ülekäigurajal on sõidukijuht kohustatud jalakäijale teed andma, siis ülekäigukohana tähistatud teeosal jalakäijal sõidukijuhi suhtes eesõigust ei ole.

Välja arvatud juhul, kui jalakäija ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab.  Seega tuleb ülekäigukohtades teed ületades jalakäijal olla aga eriti tähelepanelik, sest jalakäijatel puudub eesõigus sõidukite suhtes ning vastutus ohutuse osas lasub jalakäijal endal.

Markeeritud joontega antakse jalakäijatele märku, et nimetatud kohtadest on võimalik teed ületada. Ülekäigukohad on rajatud kohtadesse, kus on tegemist jätkuva teega ja kergliiklejatele liikumissuunad olemas ning on tagatud nii jalakäijatele kui sõidukijuhtidele vajalik külgnähtavus. Reeglina on nendes kohtades tarvitusele võetud ka muud liikluskorralduslikud abinõud- teekitsendused ja ohutussaared, mille tõttu on sõidukijuhid sunnitud sõidukiirust vähendama ning see tagab ka jalakäijatele ohutuma teeületusvõimaluse.

Tagasi üles