Niikaua, kui on kasutusel olnud nutiseadmed, on otsitud võimalusi nendes peituvate andmete kaitsmiseks võõraste eest. Ehkki paroolid, kujundid jms võivad pakkuda teatavat kaitset, kuid nende kasutamine on ebakindel ning pikemate ja keerukamate paroolide puhul ka tülikas, kirjutab Erki Oras tehnoloogiaportaalist Digitark.
Seepärast vaatavad teadlased, insenerid, leiutajad ja tehnikud juba mõnda aega biomeetriliste vahendite poole. Mitmed neist on ka kasutusele võetud, kuid täielikku turvalisust need siiski ei taga. Samsungi näotuvastuse petsid häkkerid ära fotoga, Apple’i Face ID vajas petmiseks siiski kolmemõõtmelist ja täpset maski. Sõrmejälgi võib vajadusel kopeerida või hullemal juhul võtta telefoni omanikult telefon koos tema nimetissõrmega, et telefoni hiljem mugavalt avada. Silmaiirise kasutamine eeldab head valgustust ning prillide eemaldamist, mis pikemas perspektiivis on lihtsalt ebamugav.
Inimgeenius aga jonni ei jäta ning juba antud hetkel on arendamisel erinevad tehnoloogiad biomeetriliste vahendite kasutamiseks telefoni turvalisuse tagamiseks.
Kõrv
Väidetavalt on inimese kõrva kuju talle sama iseloomulik nagu sõrmejälg. Üks ameerika start-up on keskendunud sellele, et telefon tunneks ära kõrva ja põse, mille vastu teda helistamisel surutakse. Kui selline lahendus tundub ideaalne näiteks kõnele vastamisel, siis muude andmete vaatlemiseks tundub olevat jabur telefoni iga kord eelnevalt kõrva juurde tõsta.
Pulss
Selgub, et ka inimese süda on piisavalt individuaalne, et seda isiku tuvastamiseks kasutada. Hetkel on arenduses elektrooniline käevõru Nymi, mis peaks mõõtma inimese südame poolt eritatavaid elektrilisi signaale selleks, et nende abil tuvastada kandja isik. Ülejäänud nutiseadmete jaoks on Nymi anduriks, mis avab nendele juurdepääsu. Samuti võib Nymi’le reageerida kasvõi välisukse nutilukk. Arvestades igasuguste kantavate aktiivsusmonitoride populaarsust võib sellel ideel olla tulevikku.
Silma liikumine
Ühe Iisraeli firma arvates on piisavalt individuaalne ka inimese silma liikumine, kui ta jälgib teda ümbritsevat, reageerib liikumistele, valgusele ja värvile. Selle tuvastusmeetodi eeliseks on see, et seda on ülimalt raske järele aimata. Erinevalt näiteks sõrmejäljest või näopildist. Miinuseks aga on sama, mis silma iirise tuvastamisel – see vajab piisavalt valgust ning samuti ei tohiks silmi varjata prillid või läätsed.
Digitark.ee/SAADE räägib tehnoloogiast ja inimestest selle taga – vaata ja mõtle kaasa!