Sõiduproov: Peugeot 308 ja 308 GTi. Kodanik ja viinamarjad

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Andrus Laansalu

7. detsember 2017, 12:37

Kiiresti sõitmiseks mõeldud GTi ja tavamudel on väliselt päris sarnased. Ühel jookseb mootorikatte all 272 hobujõudu, teine saab 1,2-liitrisest turbomootorist võimsuseks 130 hj. Foto: Eero Vabamägi

Kõigepealt lepime kokku mängureeglid. Kuna ma ei ole autoajakirjanik, ei hakka ma isegi üritama anda süstemaatilist ülevaadet Peugeot 308 ja 308 GTi mudeliuuendusest. Ma kavatsen rääkida sellest, kuidas sõita oli.

Kõige üldisemalt kokku võttes – sõita oli äärmiselt meeldiv. Olen teataval määral ebaobjektiivne, sest millegipärast Peugeot’ inseneride töö sobib mulle. Ma tunnen ennast Peugeot’ roolis sageli mugavamalt kui võimalike konkurentide roolis. 208, 2008, 308, 308 GTi, 3008, 508, 508 RXH, Traveller. Need kõik on ühel või teisel moel olnud minu isiklike juhikohaootuste jaoks füüsiliselt väga mugavad.

308

Uuendatud 308 ei ole siin erand. Tundub, et iCockpiti arendus on jõudnud välja täpselt õige tulemuseni – Tallinna kella-viie-hullumaja (aegluse ja tüütuse mõttes) kaotas automaatkastiga 308 roolis suure osa oma mõjujõust. Ma panen selle auto arvele, sest iseenesest pole ummikus istumises kunagi midagi toredat. Ja mulle meeldib, et ma näen üle rooli kõiki näidikuid. Igasugune läbi rooli vaatamine on mulle alati tundunud nagu kohtumine merevaate ette püstitatud võrega.

Mis kasu on sul ülevoolavast adrenaliinipumbast, kui kogu seltskond joob teed?

Seda, et 308 on mõeldud küllaltki rahuliku sõidustiiliga pereautoks, ütleb ta sulle ise kohe esimesse järsemasse kurvi sisenedes. Ütleb seda nii reljeefselt, et sellega ei ole mingit vaidlemist – ta jätab mulje, et kuigi Maa gravitatsioon on väga jätkusuutlik, on temal sellega mingi erikokkulepe. Mingit tegelikku ohutunnet ei teki, aga tundub, et rattad pole väga kõvasti maa küljes kinni ja pea on kergelt pilvedes. See ei sega sõitmist ega tähenda ebastabiilsust. Sest eks ole, ta ei ole ründavaks sõidustiiliks mõeldud – sõida sujuvalt, vaata aknast välja, puhka. Pealegi, see tuleb iseenesest, nagu ma ütlesin, 308s istumine tundus mulle esimesest hetkest puhkus.

308 GTi punasega pikitud sõitjateruum. Foto: Eero Vabamägi

Sportrežiimis värvuvad näidikud punaseks. Tahhomeetri nool käib niikuinii «tagurpidi». Foto: Eero Vabamägi

Kui mu sõidukogemus oleks piirdunud probleemitu tšillimisega Võrumaa teedel, siis oleks ehk võinud jäädagi arvama, et auto on üles ehitatud sulgpatjadele. Tegelikkus näitas siiski 308 varjatud väärtusi. Ühel ootamatul ja küllaltki ebamugaval hetkel lendas võsa vahelt teele kits. Auto tegi ära puhta kitsepõike ja kits puhta autopõike. Kohtumist ei toimunud, kõik osapooled olid sellega rahul. Pärast järsku jõnksu rooliga, millele ei järgnenud mingeid autopoolseid tasakaaluhäireid, oli selge, et vedrustusest rääkimisse tuleb teha korrektuurid. 308 saab päris keerulise olukorraga laitmatult hakkama.

308 GTi

Tõsi, muidugi ma teadsin, mis sealt tulema hakkab. Eelmine GTi versioon oli proovitud. Siis oli suvi ja polnud põhjust võimaliku libeda pärast pidevalt pinges olla. Aga ikkagi oli taaskohtumine tormiline. Ma ei ole mingi kihutaja. Kui aus olla, siis ma eelistaksin kiirusele iga kell offroad’i muda. Aga jõuvektori taju ja organismis sellest vallanduv adrenaliiniks ümberarvutatav efekt on universaalne – evolutsioonis on asjad lihtsalt niimoodi kujunenud. Selle vastu ei saa. 308 GTi on põhimõtteliselt lihtsalt üks täiesti teine auto kui 308. Väljast, jah, peaaegu identselt seesama. Aga see on väga valelik sarnasus. Jäikus, millega 308 GTi ennast kurvides tee küljes hoiab, teravus ja peaaegu liigne jõud, mis sportrežiimis välja ilmuvad, on lihtsalt teisest maailmast pärit. Õigupoolest ei ole neile tavalises tänavaliikluses üldse mingit kohta. Mis kasu on sul ülevoolavast adrenaliinipumbast, kui kogu seltskond joob teed?

Ja tegelikult, sellel autol on lihtsalt liiga palju jõudu. Kuhu see pannakse? Maha seda kõike panna ei saa, ainult esisillale pole mõtet loota. Proovisin järsemast tõusust üles sõites, mis saab siis, kui ma otsustaksin kogu jõu korraga lahti lasta. Saab see, et hetkeks tekib tunne, nagu oleks kuradite paarisrakendile piitsa andnud, ja siis algavad veojõukontrolli lõginad, nagu keegi püüaks sõidu ajal esisillale kuvaldaga kallale minna. Ja esiots kisub kõrvale, muutub ebastabiilseks. Tõsi, see läheb ruttu üle. Ja kindlasti saab pikemalt sõites ära õppida, kus on kõige õigem kohtumisnurk kinnihoidmise ja lahtilaskmise vahel. Abistava elektroonika võib ju ka välja lülitada, aga jõudu on ikkagi liiga palju. Kahju, et talve liigkiire saabumise tõttu jäi võrdluseks proovimata sama, 1,6-liitrise ja 272-hobujõulise mootoriga Peugeot RCZ. Kas sportlikum keretüüp käitub kuidagi sootuks teistmoodi?

Jääb veel üks üldfilosoofiline küsimus, mis on suunatud kogu autotööstusele. Milleks üldse toota kiireid autosid? Tõsi, Saksa Autobahn’il on veel jäänud reliktne võimalus saada aru, mida tähendab kiirus ja kuidas see mõjub. Aga mida peab inimene tegema Peugeot GTi-ga (või ükskõik millise tänavatele lubatud kiire autoga) Eestis? Ma võin ju ristmikult lahkuda kiiremini kui mootorratturid (tegelikult vist mitte), aga kohe on ees 50 piir, mille juurde võiks jääda ilma pidurdamiseta, kuigi 308 GTi pidurid on ühed parimad selles autoklassis. Maanteel on samamoodi. Kiirem möödasõit on ohutum, sest kestab vähem. Aga kiirust piiravad reeglid muudavad möödasõidu täielikult seaduskuuleka inimese jaoks peaaegu võimatuks, rääkimata sellest, et saaks rakendada kas või veerandit jõu ja reaktsiooni kombinatsioonist, mida 308 GTi välja suudab käia.

Jääb üle ringrada. Näiteks Audrus. Kui keegi plaanib endale 308 GTi osta (mina näiteks olen täiesti arvestatav sihtrühm), siis peaks ta kaaluma regulaarset ringrajakülastust. Inimesed, kes üldse kiiresti ei sõida, on puht tervemõistuslikult võttes halvemad juhid kui need, kes teavad, kuidas kiiresti liikuv auto käituma hakkab. Seda teadmist saab mõistlikult ja ohutult treenida ainult ringrajal. Niimoodi mõeldes oleks Peugeot 308 GTi jõukohane ja arukas investeering sellesse, et saada oluliselt paremaks juhiks. See võiks olla üks selge praktiline põhjus tema ostmiseks.