/nginx/o/2017/12/29/7444335t1ha8be.jpg)
Juba mitu aastat on britid ähvardanud maismaa kiirusrekordite raamatu ribadeks rebida. Rekordsõitu on aga korduvalt edasi lükatud, uus tärmin on seatud aastasse 2019. Saabuval aastal tuleb brittide looming Bloodhound SSC mitu korda rahva ette. Kel võimalik, minge vaatama!
Keskpäev, 26. oktoober 2017. Suurbritannias Cornwalli poolsaarel asuval Newquay lennuväljal vajutab Briti kuninglike õhujõudude piloot Andy Green gaasi põhja. Kaheksa sekundit hiljem on kõik möödas. Sõiduk, mis kannab nime Bloodhound SSC, on esimese avaliku katsesõidu käigus saavutanud kiiruse 210 miili tunnis (338 km/h). Natukese aja pärast kordub kõik, kuni Bloodhound võtab kiiruselt 200 miili tunnis hoo maha. Katsetust on jälgima pääsenud kolm ja pool tuhat õnnelikku, kes nägid 2,7 km pikkusel lennurajal sööstmas maailma kiireimat autot ja kuulsid 180-detsibellist mootorihäält.
Nii kiiresti ega nii pikka lõiku polnud Bloodhound varem sõitnud. Tegemist oli siiski pelgalt ettevalmistusega suurürituseks, mis praeguse ajakava järgi leiab aset 2019. aastal, kui on plaanis ületada kiirus 1000 miili tunnis (1609 km/h). Rekordsõit võetakse ette Lõuna-Aafrikas, kõrbes, mis kannab nime Hakskeen Pan.
Maismaa kiirusrekordi üritust on korduvalt edasi lükatud, kuid nüüd on masina konstrueerimise ja katsetamisega jõutud niikaugele, et kogu saabuv 2018. aasta on kavandatud Bloodhoundi ettevalmistamiseks ja katsetusteks. Piloot Andy Greenile pole see esimene kord rekordit purustada. Tal tuleb üle lüüa 1997. aastast tema enda käes olev rekord 1228 km/h, mille ta sõitis välja Nevadas Black Rockis, sõiduvahendiks Thrust SSC.
Bloodhounde on ainult üks. Kuna Bloodhound on rekordipurustaja, ei oska keegi maamunal täpipealt ennustada, mis juhtub siis, kui sõiduk saavutab eesmärgi ja ületab 1000-miilise tunnikiiruse ehk 1600 km/h. See on helibarjääri murdmise kiirusest umbes 400 km/h võrra suurem. Pole teada, kuidas täpselt käituvad reaalsetes oludes füüsikalised jõud, mis end kehtestades võivad üritada Bloodhoundi ribadeks rebida. Või midagi muud hukatuslikku. Selge on vaid niipalju, et lõpuni ja viimse pisiasjani pole rekordüritus ennustatav, isegi siis mitte, kui autot ehitavad maailma parimad insenerid. Nii mõnelgi neist on vormel 1 kogemus, paljud on tegutsenud sõjaväes või lennunduses. Kogu Bloodhound valmib käsitööna, aga et teda on ainult üks, siis kuidas saakski teisiti.
Selles autos on kõik eriline. Ta peab tükkideks rebenemata taluma kiirendust ja suutma rattad maas hoida ka siis, kui pind pole ideaalselt sile. Reaktiivmootori õhuvõtuavad on paigaldatud maapinnast nii kõrgele kui võimalik, et Bloodhound ei neelaks sisse kõrbetolmu. Kokpit on vooderdatud kevlarpaneelidega, mis kaitsevad pilooti, kui näiteks ratas peaks purunema. Newquay testi käigus kasutati esimest korda järelpõletit. Efekt oli isegi asjaosalistele mõneti ootamatu. Masin jätkas kiirendamist, kuigi piloot Andy Green juba rakendas kogu pidurdusvõimsust. Bloodhound SSC on tee tundmatusse.
Bloodhoundi tõukab edasi Eurojeti reaktiivmootor EJ200, mille aluseks on Rolls-Royce’i jõuallikas ning mis arendab koos Nammo omavahel ühendatud kolme rakettmootoriga enam kui 135 000 hobujõudu. Mastaapidest annab väikese ettekujutuse asjaolu, et Jaguari 5,0-liitrine kompressoriga V8 on Bloodhoundi pardal tööd saanud… raketi kütusepumbana. Liikvel on ka jutud, et kui Volvo suuromaniku Geelyga (üks projekti rahastajatest) jõutakse kokkuleppele, asendatakse see hoopis Polestari 600-hobujõulise elektrimootoriga.
Peale 400 liitri raketikütuse mahub paaki 800 liitrit spetsiaalset kütust ning selle meeletu koguse põletamiseks kulub vaid 17 sekundit. Kütusena kasutatav kõrgkontsentreeritud vesinikülihapend on ülimalt plahvatusohtlik. Nii tuleb tagada, et ükski materjal, mis võib kuidagi kütusega kokku puutuda, sellega ei reageeriks. Räägitakse, et Andy Greeni sõiduülikond olevat seetõttu ümber tehtud.
Kuigi Bloodhound on veendunud, et rekordiraamatute magusaim peatükk – 1000-miilise tunnikiiruse ületamine – on seotud nendega, on projektil hoopis laiem eesmärk. Tegemist on tipptasemel inseneride avastusretkega, mille käigus haritakse tulevasi insenere ja konstruktoreid, õhutatakse noori tegelema teaduse ja reaalainetega. Hoolimata korduvatest edasilükkamistest on projekt ligi meelitanud väärikaid rahastajaid.
Rekordiürituse projektile lükkasid hoo sisse kaks meest. Üks neist on Briti insener ja aerodünaamikaspetsialist Ron Ayers, kes osales praeguse maismaa kiirusrekordi püstitanud Thrust SSC konstrueerimisel. Ta on 85-aastane, kuid nõustus toatuhvlid inseneripliiatsi vastu vahetama ja Bloodhoundi aerodünaamika peainseneriks asuma. Ja siis šotlane Richard Noble, endine piloot, kelle nimel oli maismaa kiirusrekord aastail 1983–1997. Ta osales selle rekordi löönud Thrusti konstrueerimisel. Näib, et see mees ei saa teisiti, kui lihtsalt peab kiirusrekorditega jändama.
Konkurendid
Peale Bloodhoundi jändavad veel kaks tiimi. Ameeriklane Ed Shadle on pusinud American Eagle’i kallal varsti juba 20 aastat. Ta rahastab üritust ise ja jahib rekordit lihtsa retsepti alusel. Esiteks, võtke üks lennuk. Shadle ostis enda oma romulast 1999. aastal (Lockheed F-104 Starfighter). Lõigake küljest tiivad. Kruttige alla rattad. Leidke piisavalt pikk sile sirge. Andke gaasi. Palvetage. Tema järelpõletiga reaktiivmootori võimsus on 52 700 hj ja arvutuslik tippkiirus 1340 km/h. Tal on Bloodhoundi ees üks eelis. Ta on seda tegelikult proovinud ja kätte saanud 709 km/h. Piloot on Jessi Combs, kes taotleb maailma kiireima naise tiitlit. Kehtiv rekord on 825 km/h aastast 1976.
Legendaarne Austraalia rekordipurustaja Rosso McGlashan jääb lihtsate asjade juurde. Tema Aussi Invader 5R on 9,2 tonni kaaluv rakett, mis peaks kuue sekundiga saavutama kiiruse 900 km/h. Tippkiirus on arvestuslikult 1665 km/h. Jama on ainult selles, et 200 000 hj arendava, petrooleumi ja vedelat hapnikku põletava mootoriga rakett on pehmelt öeldes halvasti juhitav. Aga Rosso kavatseb selle taltsutamisega ühel päeval hakkama saada.
Bloodhound SSC
Pikkus: 13,47 meetrit
Kõrgus: kuni 3 meetrit
Mass: koos kütusega 7786 kg
Tippkiirus: arvestuslikult 1690 km/h
Kiirendus: 0–1609 km/h 55 s
Võimsus: 135 000 hj
Maksumus: siiani u 30 mln naela
Ainus inimene maailmas, kes saab sõita Bloodhound SSCga.
* Kuninglike õhujõudude piloot, kehtiva maismaa kiirusrekordi omanik.
* Andy on öelnud, et see auto ei vaja küljepeegleid, sest miski ei suuda temast mööda sõita.
Lõuna-Aafrika Vabariik
See pole soolatasandik, see on leelisetasandik. Geoloogiliste protsesside tulemusena on ladestunud mineraalidest, mudast, savist ja setetest koorik. Kümnete tuhandete aastatega on niiskuse aurustudes tekkinud pinnasekihid, mis suudavad taluda tohutut koormust. Rada on 20 km pikk, 1 km lai ja seda ümbritseb 300 m turvaala. Käsitsi on üles korjatud viimne kui kivike, kokku 8000 veokitäit.
* Kondi- ja kaeramootorid ei tule arvesse.
1804
8 km/h
Suurbritanniast Cornwallist pärit insener Richard Trevithick viis esimesena aurumasinad teedele ja raudteedele. Pennydarreni lokomotiivist sai maailma esimene auru jõul liikuv vedur.
1904
166 km/h
Prantslane Louis Rigolly ületas esimesena kiiruse 100 miili tunnis (161 km/h), sõiduvahendiks 13,5-liitrise mootoriga Gobron-Brillé.
1927
327 km/h
Henry Segrave sõitis 1000-hobujõulise Sunbeamiga Floridas Daytona Beachil ja temast sai seega maailma kiireim inimene.
1935
483 km/h
Võidusõitja Malcolm Campbell ületas Bonneville’is kiiruse 300 miili tunnis. Ta püstitas ka paatide kiirusrekordeid. Tähelepanuväärne on seegi, et ta oli üks väheseid kiirusepioneere, kes suri loomulikku surma.
1947
634 km/h
Kahe W12-lennukimootoriga ja kolm tonni kaaluv Napier-Railton tegi Bonneville’is rekordi, piloodiks endine Briti kuninglike õhujõudude lendur John Cobb.
1964
648 km/h
Donald Campbell (Malcolmi poeg) pidi pettuma, sest tahtis Austraalias Eyre’i järvel ületada 500-miilise tunnikiiruse (804 km/h).
1965
967 km/h
Algas reaktiivautode ajastu. Ameeriklane Craig Breedlove ületas 600-miilise tunnikiiruse, sõiduki nimeks sobivalt Spirit of America Sonic 1.
1970
1014 km/h
Rakettauto Blue Flame, roolis ameeriklane Gary Gabelich, lendstardist Bonneville’is esimest korda üle 1000 km/h.
1987
323 km/h
Esimene seeriaauto, mis ületas kiiruse 200 miili tunnis (322 km/h), oli Ferrari F40. Legendaarne Enzo Ferrari kinkis selle vormelipiloot Nigel Mansellile, kes müüs auto hiljem oma poes kenakese vaheltkasuga.
1993
372 km/h
Gordon Murray McLaren F1 saavutas rekordaja Itaalias Nardò ringil. Usutakse, et see autodroom on enim kosmosest pildistatud ringrada.
1997
1228 km/h
Briti piloodist Andy Greenist sai esimene maapinnal helikiiruse ületanud inimene. Rekord püstitati Nevadas Black Rockis, sõiduvahendiks Thrust SSC.
2010
431 km/h
Bugatti Veyron Super Sport, roolis katsesõitja Pierre-Henri Raphanel, püsititas seeriaautode kiirusrekordi.