Sõiduproov. Baieri prints: BMW 6. seeria GT

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Esta Tatrik

12. detsember 2017, 10:11

Siin ei varjata vähimatki. Õhkub laia joont, läbimõeldust, luksust. Foto: Tairo Lutter

BMW 6. seeria GT kuulub kõrgseltskonda ning otseseid konkurente tal õieti polegi.

Mõistmaks, millisele positsioonile BMW mudelirivis asetub 6. seeria GT, tuleb vaadata pisut ajas tagasi ja veidi ka edasi. BMW lõpetas 5. seeria GT, mille kohale nüüd uustulnuk justkui asub. Siiski, kohta ei võeta sisse üksühele, sest «kuuene» Gran Turismo on märkimisväärselt suurem, luksuslikum ja kõrgseltskondlikum. Sõitjateruum saadi suurelt osalt pärandusena uuelt «viieselt», tehnoloogiliseks aluseks on aga praegu lipulaeva kohta hoidev 7. seeria. Miks praegu?

Sest järgmisel aastal tuleb 20-aastase vaheaja järel taas BMW mudelirivisse tagasi 8. seeria. Seda lubamatult pikaks veninud pausi on kirjeldatud ka kui üht valusamat möödalasku baierlaste tegemistes. Võimalik, et see hinnang on liialt paksu ja ereda värviga antud. Üks mis kindel – 8. seeria kupee kuulub järgmise aasta kõige oodatumate BMWde sekka.

Mahutab tunduvalt rohkem kui varasem 5. seeria GT (610-1800l). Foto: Tairo Lutter

Muudetava asendiga tagaspoiler on baasvarustuses, M sportpidurid saab M sportpaketiga. Foto: Tairo Lutter

Kuidas kirjeldada 6. seeria GTd? Näeb välja nagu kupee, aga on tegelikult luukpära. Või laugpära, kui soovite tikku pooleks ajada. Tagaistmel sirutate end nagu luksussedaani diivanil. Kuid seljatugesid saab maha käänata, mida sedaanil pakiruumi mahu suurendamiseks teha ei saa. Juht istub kõrgemal ja pisut linnadžiibilikult, aga siseneb nagu tavaautosse. Pakiruum on mahukam kui mõnel võrreldaval universaalil. Ei maksa end kohutada lasta, et kirjeldus meenutab üht napakat mõistatust pealt siiruviirulisest. Kui teie ees seisab päris GT, moodustub elegantselt tasakaalus tervik.

Isoleerib teid oma meeldival moel sandist kliimast ja kõigist muudest maailma muredest.

Vähe sellest, et Gran Turismo asetus BMW mudelirivis on päris ainulaadne, ta okupeerib niši, kus pole isegi otseseid konkurente Mercedeselt ega Audilt. BMW loodabki, et Gran Turismo värske välimus ja tehniline platvorm meeldivad neile, kes jahivad midagi erilist.

Niisiis, 6. seeria GTd hoitakse lipulaeva(de)st allpool ning jagades komponente nii 7. kui ka 5. seeriaga, on ta vahel koguni segu neist kahest. Võtame ühe lihtsa näite. 7. seerias on kantud hoolt, et kõige mugavamad oleks autos juhikoht ja tagumine parempoolne iste, siin aga peaks olema kõik istmed võrdselt mugavad. Peaks … kuid tänu 7. seeriaga sarnasele telgede vahele on tagaistmel ruumi erakordselt palju. Nii ei teki mingit küsimust – kaassõitjana istuksin hetkegi kõhklemata parempoolsele tagaistmele. Just siin pääseb eriti hästi mõjule luksusautole omane keskkond, mis oma meeldival moel isoleerib teid sandist kliimast ja kõigist muudest maailma muredest. Aga sellest loo lõpupoole.

Ent kuidas ta sõidab? Kõik kiiresti sõitmise eestkõnelejad võivad nüüd vangutada päid, aga Gran Turismo on kõige meeldivam kruiisimise tempos. Sellel autol on laia joont, rahmeldamist ta ei salli. Juhikoht on kõrgemale nihutatud, nähtavus on suurepärane, kuid roolitunnetus pole kiita ja kogu juhtimine on kuidagi eemalolev. Paluge tal rahvast lõbustada ja ta kohmetub, nagu ei teaks, kuidas olla ja kuhu käsi peita. Tõsi, suurus ja kaal mängivad oma osa ja «viiene» pakub kindlasti juhile rohkem. Gran Turismo õigustab oma nime – temas on silmapiiril punktiks koonduvate Autobahn’ide kutset, ta sõidab meeleldi kiirelt, aga tingimusel, et saab seda teha suursuguselt. Võtke puhas sõidujoon ja ta tasub selle eest ilusa liikumisega. Tehnoloogiast on ta pungil niikuinii, tähelepanu tõmbavad väiksemad pisiasjad.

Adaptiivvedrustus lubab auto nupulevajutusega kõrgemaks tõsta. Kolmemeetrine telgede vahe võib mõnes olukorras tõepoolest olla ebamugavalt pikk. Proovisõidul töötas ummikutes veatult kombinatsioon reashoidjast, eesliikuja kiirusega kohalduvast kiirushoidikust ja autonoomset sõidust – seda pimedas ja sajus. Ikka väga mugav on, kui täieliku seiskumise järel peab vaid vasaku pöidlaga korraks roolil üht nuppu nügima, et auto edasi liiguks.

Mõne asjaga harjub ikka väga kiirelt. Näiteks viipejuhtimisega. Esialgu tundub pisut imelik heli valjemaks keeramiseks nimetissõrmega õhku ringe joonistada. Täpselt nagu juhtus sama süsteemi omava «viiesega» – liigutus hakkab märkamatult külge.

Ja siis öövaatluskaamera, mis näitab soojemaid kehasid heledamana ning teeservas jalakäijat märgates annab tuledega märku. Mõte on hea, arenguruumi palju.

Parasjagu sean end kuulama, mis häält teeb Bowers & Wilkinsi helisüsteem, kui sekkub Juhus. Raadio juhusliku valiku generaator tabab soundtrack'iga kümnesse: Max Richteri «Sleep». Täpselt õige osa sellest 8-tunnisest kontsertalbumist, teosest, mis on autori sõnul mõeldud kuulamiseks öösel. Ümberringi on öö, läbivettinud, morn ja vastik. «Sleep» mängib. Hilissügise pimedusest tungivad ükshaaval esile linna lähenevad tuled, kuni kollasesse udusse jääb rippuma selle valguspunktidest kontuur. Filmides nähakse meeletult vaeva, et sellist meeleolu luua. GT libiseb linna nagu kapsel, mille sõitjateruumis pole tähtsamat selle asukate heaolust.

See on omaette universum, kus helisüsteemi kõlarid kumavad pimeduses diskreetsete valgusallikatena, kus öövalgustuse soe pronksine kuma ehitab üles ruumi, millest pole vähimatki soovi väljuda. Gran Turismo ei tee oma olemusest saladust – suursugune luksus-lounge, küll lõpuni puudusteta, kuid varjamatult hinnaline ja läbimõeldult viimistletud.