Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

KAJA KALLAS: kellele on vaja privaatsust?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaja Kallas. | FOTO: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Tuleb leida lahendus, kus inimestel piisab vaid ühes kohas oma interneti privaatsussätete määramiseks, et need seejärel kõikjal kehtiksid, leiab Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas.

Mida te arvaksite sellest, kui te jalutate poodi, vaatate seal mingit eset (näiteks pesu) ja teie selja taha ilmub mingi inimene, kes hakkab sellest hetkest teiega kõikides poodides kaasas käima ja üles kirjutama, mida te ostate, mida vaatate, mida proovite, kuhu liigute.

Te ilmselt tunneksite, et see on tõeliselt ahistav. Võib-olla teeksite isegi avalduse politseile. Ometi toimub see teiega iga päev, kui te internetis surfate. Kui te käite erinevatel internetisaitidel, siis pannakse teile külge küpsised, mis teid siis edasi jälitama hakkavad ja infot teie tegemiste kohta edastavad.

26.oktoobril 2017 hääletasime Euroopa Parlamendis e-privaatsuse reeglite üle, mis püüavad selles segaduses korda luua. Ega küpsised pole olemuslikult pahad, neid on vaja teenuste osutamiseks - et teada, mida te otsite või mis soovid teil on.

Samuti saab tänu neile teile näidata suunatud reklaame lähtuvalt sellest, mida te varem teinud ja vaadanud olete. Paljudele tundub, et kui niikuinii juba reklaami näed, siis parem olgu nende asjade reklaam, mida sa ka päriselt vajad.

Näiteks oled sa vaadanud erinevaid magamiskotte ja sulle näidatakse ka matkasaabaste reklaami, mida sa tulenevalt oma otsinguajaloost võid vajada. Muidugi teevad algoritmid ka ise oletusi ja kuulus Ameerikast pärit lugu on see, kus internet hakkas noore neiu isa arvutis soovitama rasedatele mõeldud tooteid enne seda kui tüdruk ise veel teadis, et ta last ootab.

Aga tihti on nii, et kuna internetisaitide tulud sõltuvad reklaamist, siis annavad nad loa inimestele küpsiseid sappa panna nii paljudel ettevõtetel, et neil endal kaob samuti selle üle kontroll, kuhu tarbijatega seotud info tegelikult läheb.

Mary Aiken kirjutab oma raamatus «The Cyber Effect», et privaatsus on põlvkondlik kontseptsioon. Vanematele inimestele on see püha ning neile ei meeldi, kui nende tegemistest liiga palju teatakse. Samas nooremate inimeste elu on paljuski täiesti avalik ja seda vabatahtlikult. Nad riputavad endast pilte ja delikaatseid isikuandmeid vabatahtlikult sotsiaalmeediasse ja seega ei tunne nad end ka nii ahistatuna sellest, et teenusepakkujad neid internetis jälitavad.

E-privaatsuse reeglite peamine eesmärk ongi pakkuda inimestele valikut, mida neil hetkel alati ei ole. Minu arvutis on reklaamiblokeerijad peal ja seetõttu näen, kuidas erinevad saidid sellega toime tulevad. The Washington Post teatab mulle viisakalt, et näen, et sul on blokeerija peal, aga meie teenuse osutamiseks on meil seda vaja finantseerida.

Sul on kaks valikut: võta blokeerija maha või maksa meie sisu eest. Kuna ma ei soovi enda jälitamist, aga samas saan aru, et sisu tootmine on teiste inimeste töö, siis olen nõus selle sisu eest maksma. Ühel Eesti saidil aga tuleb mulle teade, et “näeme, et sul on blokeerija peal. Sisu nägemiseks võta blokeerija maha”. Siin ei anta mulle kui tarbijale mingit valikut, kui ma ikkagi sisu tahan näha.

Tarbijalt nõusoleku küsimisega kaasneb n-ö «nõusolekuväsimus», mis seisneb selles, et inimesed frustreeruvad, kui neile pidevalt hüppab ette nõusolekut küsiv aken. Seega klikivad nad ilma süvenemata lihtsalt “jah” sooviga, et sisu vaatamist segav ikoon ära kaoks. Ja siit tuleb täiendav küsimus, kui paljude nõusolek on tegelikult teadlikult antud? Kui paljud inimesed tegelikult ka kasutustingimusi loevad enne kui “jah” klikivad? Aus vastus on, et mitte paljud.

Sellega seonduvalt meenub ligi kahekümne aasta tagune vingerpuss, kus ma noore juristina koostasin ühe telekommunikatsiooniettevõtte teenuste üldtingimusi ja nalja viluks sai “vääramatu jõu” tavapärasesse loetellu lisatud ka “üldinimlik rumalus” testimaks, kas keegi märkab. Nüüd paar aastat tagasi pidin ise selle ettevõttega lepingu sõlmima ja võtsin ette ka üldtingimused. Muigega märkasin, et „üldinimlik rumalus“ oli endiselt üks vääramatu jõu komponente.

Kuidas panna inimesi lugema lepingutingimusi, millega nad nõus on, on tänapäevases pealiskaudses maailmas keeruline küsimus. Seetõttu oleme Euroopa Parlamendis proovinud nõusoleku andmist suunata rohkem seadmele, mis tähendab, et inimene valiks oma telefonis või arvutis privaatsussätted, mis kohalduksid automaatselt külastatavatele internetisaitidele.

Ideaalis võiks see lähtuda isikust ja toimida nii, et on üks koht, kus tarbija oma privaatsussätted ära määrab ja sellest saavad siis kõik teised lähtuda ilma, et eraldi lehtede külastamisel peaks seda veel eraldi küsima. Siis saaksid oma eelistusest lähtuvalt käituda nii need, kellele privaatsus on sama tähtis kui söömine ja hingamine kui ka need, kes privaatsust iganenud nähtuseks peavad.

Euroopa Parlament andis oktoobrikuise hääletusega mandaadi kolmepoolsete läbirääkimiste alustamiseks Euroopa Komisjoni ja Nõukoguga, et need reeglid paika saada, kuid Eesti eesistumise ajal lõpliku tulemuseni veel ei jõuta.

Tagasi üles