/nginx/o/2017/12/12/7400841t1h5361.jpg)
Väikedžiip Volvo XC40 heidab valgust tuleviku Volvodele.
Sõiduproov. Volvo XC40: Hiina latern
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiinlaste omanduses on Volvol praegu head ajad. Kartus, et rootslaste uhkusest kasvab Geely paleekoer, pole tõeks saanud. Inseneride ja kujustajate töölauad asuvad endiselt Rootsis ning autodel on konkurentidest selgelt eristuv skandinaavialik olek. Võtke või üks maailma ilusamaid universaale V90 või linnadžiibid XC90 ja XC60. Nüüd on džiibirivisse lisandunud väikseim kolmest: Volvo XC40. Ja ta toob kaasa mitu uudist.
Loomulikult jääb kohe silma, et kujustusega on vaeva nähtud. See pole iseenesest suur uudis, sest rootslased jumaldavad disaini ega jäta seegi kord juhust kasutamata. Kuigi tõsi ta on, et kulmud poleks üllatusest juuksejuurteni tõusnud ka siis, kui Volvo kujustajad oleksid võtnud hiirega nurgast kinni XC90-l (mis on ju kenasti välja kukkunud) ja nihutanud selle XC60-st veel numbri võrra väiksemaks. Aga võeti kätte ja joonistati midagi uut. Kujustustiimi juhtinud briti päritolu peakunstnik olevat saanud inspiratsiooni ulmefilmidest. Olgu sellega, kuidas on, aga auto küljejoon on tugevalt rõhutatud ja tagumise piilari efektne väljanägemine teeb kadedaks ükskõik millise noobelmargi. Kes aga tahab tagasihoidlikumat joont, võib kahe tooniga värviskeemist loobuda. 90- ja 60-seeria Volvodelt on üle võetud esi- ja tagatuled.
Võrreldes "üheksakümneste" ja "kuuekümneste" cool’i põhjamaisusega on "neljakümnene" edevam nii väljast kui ka seest. Väga rootsipärast disaini näidatakse armatuurlaua puhtas joones. Piklikud õhutusavad libisevad sulgemiseks üles-alla. Põhjamaist kaske või idamaist bambust asendavad alumiiniumist ehisliistude mustrilised pinnad. Aga seda märkate alles siis, kui silmad lõpuks roostepunaselt põrandavaibalt ära saate. Värviline vaip koos samas toonis uksetaskute vooderdusega – mille valmistamiseks on tavalise naha või plasti asemel kasutatud karmikarvalist mängukarunahka – tõmbab tähelepanu sõitjate ruumi sellele osale, kust seda tavaliselt püütakse eemale juhtida. Tulemus on ootamatu, aga efektne.
Kõige ootamatuma eseme leiate hoopis keskkonsoolist. See on prügikast. Jah, käiguvalitsa ja käetoe vahel on klõpsuva kaanega plastmassist karp, mille saab välja tõsta ja kaasa võtta. Kuhu te siis seni olete sodi visanud? Uksetaskusse? Ei, enam mitte. Uksetaskusse (mäletate, värviliselt vooderdatud) käib nüüd hoopis läptop. Ei taha läptoppi ukse küljetaskusse panna? Olgu, aga vähemalt on teil see võimalus.
Puuteekraanilt juhitavad menüüd on volvolikult lihtsad, kuid sõidu ajal kasutamiseks võiks ekraan kiiremini reageerida. Aga siin on asi ka pisut üldisem. Puuteekraanile viidud funktsioonide ja füüsiliselt keeratavate, lülitavate, nihutatavate nuppude vahel peaks ideaalis valitsema tasakaal. See on kompromisside kunst, kas muuta sõitjate ruumi temperatuuri vana kooli nupust keerates või viia funktsioon puuteekraani menüüdesse ja eelistada puhast pinda. Kujustajatele meeldib puhas ja selge pind. Neil on õigus. See ongi ilus. Kas või siinsamas, XC40 armatuurlaua näitel.
Suurimat uudist ja erinevust suuremate XCdega võrreldes tuleb otsida ikkagi kesta alt. XC40 aluseks on täiesti uus platvorm, mis kannab nime CMA (Compact Modular Architecture). Ja siinkohal astubki mängu Geely. Platvorm on arendatud koostöös Geelyga ning sellele loodud mudelid peavad edaspidi sobima nii eurooplaste kui ka hiinlaste maitsele. Pärast Marco Polo ja netikaubanduse võidukäiku on see hulljulge katse ristata Hiina ja Euroopa maitseid.
Platvormi sünni põhjust võib otsida suurest hinnasõjast. XC40 on Volvo vastus nooblitele väikedžiipidele BMW X1, Mercedes GLA, Audi Q3, Range Rover Evoque. Edumaad hinna nimel löödavates lahingutes püütakse haarata koostööst Geelyle kuuluva Hiina päritolu embleemiga Lynk & Co. Uus platvorm on välja arendatud Euroopas, see kasutab Volvo olemasolevaid neljasilindrilisi bensiini- ja diiselmootoreid ning võimaldab tulevikus lisada mudelirivisse ka pistikhübriidi.
Esialgu on valikus üks bensiini- ja üks diiselmootor, mõlemad turbotatud ja 2,0-liitrised. Nelikveole lisaks täieneb valik peagi esirattaveoga mudelitega ning tulemas on ka lahjemad mootorid.
Sõiduomadustelt sobib Volvo väikedžiip linna hästi ja temaga on lihtne ja kerge sõita. Automaatkäigukast kipub vahetustega mõnes olukorras venitama, aga mure pole nii suur, et sunniks manuaalrežiimis käike vahetama. Maanteekiirustel on tunnetust vähevõitu, rool tundub eemalolev ja kurvides ärge temast täpset hagijat lootke. Sõita on mugav, aga sõidustiilis lööb välja mingi uus joon.
Samas, mida eeldada premium-klassi linnadžiibilt? Et oleks mõnus olla? Et see näeks pilkupüüdev välja? Mahutaks mõistlikult, mida vaja? Jah. Volvo XC40 võtab pintsli ja märgib igasse lahtrisse linnukese.
Volvo XC40
T5 AWD AT8 Momentum
Mootor: 1969 cm3, R4, turbo, bensiin, 247 hj, 350 Nm
Jõuülekanne: 8 käiku, automaatne, nelikvedu
Sooritus: 6,5 s 0–100 km/h, 230 km/h
Kulu: 7,1 l / 100 km, 164 g/km CO2
Mass: 1684 kg
Hind: 43 700 eurot