Tehnikaarvustus: Huawei Mate 10 Pro on müstika

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Huawei Mate 10 Pro

FOTO: Andres Reimer

Telia – läbi müüdud. Tele2 – otsas. Elisa – kahte tooni veel on. Räägin ahjusoojast mobiiltelefonist Huawei Mate 10  Pro ning ma ei häbene nimetamast seda igaks mõttes üheks parimatest telefonidest, mida olen iial käes hoidnud.

Pikka juttu selle mobiiliga seoses polegi mõtet ajada. Lühidalt: suurepärane disain ja suurus, vaieldamatult vastupidavaim aku, kurguauguni mälu ja võimsust, veekindlus ning kindlasti maailma esikolmikusse kuuluv kaamera.

Aku

Alustame igavast aga olulisest – akust. Selle mahutavus on nii võimas (4000 mAh), et mõne teise tootja tipptelefonid hakkasid selle peale plahvatama. Kaks trumpi seoses akuga on: kiirlaadimine on tõesti kiire laadimine ning selle tulemusel peab aku vastu hämmastavalt kaua – väga aktiivsel kasutamisel peaaegu kaks ööpäeva.

Laadimise testimine näitas seda, mida alloleval pildil näha. Alustasin laadimist 11 protsendi pealt jõululaupäeval kell 18.11, pool tundi hiljem oli see laetud 66 protsenti ning täpselt tund hiljem 95 protsenti. Muuseas, täpselt sama tulemuse sain, kui laadisin telefoni sama tootja akupangaga.

FOTO: Aivar Pau

Ning laetuse tase langes uuesti samale tasemele alles ülejärgmisel päeval kell 13.20. Ja ma tõesti kasutasin seda aktiivselt – pildistasin, filmisin, surfasin, mängisin, kuulasin:

FOTO: Aivar Pau

Kaamera

Viimasel ajal räägitakse ühe enam duubelkaameratest ja kui heaks need pildid teevad – üks annab oma monokroomsusega «mustema» musta, kahepeale kokku on vaatenurk laiem ning ka piltide sügavus tuleb paremini esile. Minu kui kasutaja jaoks ei ole see oluline, mina tahan saada looduses ringi jalutades või mis iganes muus olukorras kiirelt kvaliteetseid, ilusaid, teravaid ja olulisi objekte selgelt esiletoovaid fotosid.

Pealegi on Samsung oma uusimate S- ja Note-seera tipptelefonidega näidanud, et maailma parimaid mobiilifotosid saab teha ka ühe kaameraga. Huawei Mate 10 Pro on õiguspoolest esimene seade, mis näitab, et kahekordsel kaameral on mõte. Minu umbusk on kadunud, sain selle seadme (Leica brändinguga) kaameraga ka väga sombustes oludes mind täiesti rahuldavad fotod:

Paljassaare laudtee

FOTO: Aivar Pau

Ning bokeh-efekt (hägustatud taust) kohvitassiga laual on ilmselgelt äratuntav:

FOTO: Aivar Pau

Selle seadme kaamera on järjekordne näide sellest, et oluline pole megapikslite arv (põhikaameral nei 20+13), vaid ka muidugi ava suurus ning tarkvara, mis pildi töötlemisega tegeleb. Kusjuures, see seade teeb nüüd juba fotosid kuvasuhtega 18:9 (mitte enam 16:9). Sain kiirelt ja mugavalt muuta valgusrežiimi, jälgida liikuvaid objekte, teha 360-kraadiseid fotosid, parandada detaile profirežiimis.

Tootja ise on teada andnud, et kasutab kaamera taustal tehisintelligentset platvormi, mis tunneb ära, kas kaamera ees on lilled, koerad või muu ja muudab sellest tulenevalt automaatselt oma sätteid. Kaamera on kahtlematult teine selle seadme väga tugev külg.

Disain

Raudselt kolmas tugevus. See on kena telefon. Tagakülg on kumer ja istub seetõttu ideaalselt käes.  (Oijah, kirjutan juba nagu sisuturundust, aga midagi pole teha – see seade meeldib mulle. Seega jätkan). Metallist kergelt peegline unibody on saadaval (kui on) Eestis kolmes toonis – halli, sinaka ja kuldpruunina ning foorumite põhjal tundub, et küsitakse just sinist kõige enam. Tõsi, see peegelpind kipub ka kasutaja sõrmejälgi päris hästi esile tooma. Korpus on seejuures veekindel (IP67).

Mis puutub ekraani (OLED, pikslitihedus 402ppi), siis selle diagonaal kuus tolli võiks viidata justkui ülisuurele telefonile, lausa tabletile, kuid nii see pole. Taas on üks mobiilitootja suutnud kasuliku puutetundliku pinnana võtta kasutusele sisuliselt kogu esikülje. Jäetud on vaid umbes poolesentimeetrised ribad ülal (kuular, kaamera, lähedusandur) ning all (logo).

Mis mind ekraani puhul prooviperioodi käigus tõsiselt häiris, oli always on funktsionaalsuse puudumine. Ehk siis: LG ja Samsung on juba asunud püsivalt telefoni ekraanil kuvama kellaaega ja rakenduste märguandeid – funktsionaalsus, mis vabastab kasutaja sagedasest telefoni lahtilukustamisest.

Kõne ja tehnoloogia

Kuna inimesed armastavad ikka veel telefoniga rääkida ja teineteise häält kuulda, siis tasub ära märkida, et ka selles osas on Huawei kasutusele võtnud uusima VoLTE tehnoloogia, mis ei kasuta enam 2G sagedust, vaid teeb seda üle 4G. Tulemus: number valitakse hetkega heli kvaliteet on palju parem. Eestis toetab seda tehnoloogiat Telia:

Androidi operatsioonisüsteem on uusim, numbriga 8. Sama numbrit kasutab ka kasutajaliides EMUI (emotional user interface), mille Huawei sellele peale on ehitanud. Mõnele see ei meeldi (äpid kohe avavaadetel, ülalt ja alt svaibitav info jms), mulle meeldib. Küll aga peaks see optimeerima märgatavalt rakenduste kasutamisele kuluvat energiat ja see on üks võtmesõna aku vastupidavusel.

Huvitav, et Huawei pole ise loonud oma tehisintelligentset virtuaalset abimeest, nagu seda on teinud Samsung (Bixby) või Apple (Siri) ning jäänud lootma Google’ile.

Protsessori on seadmetele küll Huawei ise ehitanud (Kirin 970), põhimälu on sellel koguni 6GB ning salvestusmälu koguni 128 GB.

Mis helide maailma puutub, siis kõrvaklapid käivad sellele mitte enam vana hea pistikuga, vaid USB-C otsikuga, seega samal ajal telefoni laadida ja muusikat kuulata ei saa. Küll aga teeb see seade konkurentidele silmad ette ilma klappideta muusika kuulamisel – kindlalt paremini on lahendatud see, et kui telefon horisontaalasendisse keerata, siis hakkab seadme kuular tööle samuti kõlarina ning tulemuseks on päris talutav stereo.

Ahjaa, sõrmejäljelugeja on tagaküljel ja töötab suurepärase kiirusega.

Kokkuvõttes: kahtlematult maailma tippude hulka kuuluv seade, pealegi mitusada eurot konkurentide tippudest odavam. Julgen soovitada. Maailmas on veel tegijaid lisaks Apple'ile ja Samsungile. Hiina tõstab pead.

Tagasi üles