Eesti ühe telekomiettevõtte Levikomi juhatuse liikme Peep Põldsammi hinnangul on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning IT-minister Urve Palo plaan ülikiire interneti viimiseks maapiirkondadesse liigselt keskendunud raha jagamise viisile ning läbi mõtlemata on pikaajaline plaan.
Mulle tundub jätkuvalt, et kogu diskussiooni fookus on olnud toetusmeetme rahade jagamise viisi keskne, väga vähe või üldse ei ole näha kontseptuaalset ja analüütilist arutelu sobiva tehnilis-majandusliku lahenduse üle.
Ma räägin võrgulahendusest ja ärimudelist, mis tagaks soovitud funktsionaalsuse vähemalt 100 Mbit/s püsiühenduse koos võimalusega tulevikus üle minna 1 Gbit/s-le.
Plaanid võiksid arvestada palju enam näiteks investeeringute ja kulude arvestamisele (TCO - Total Cost of Ownership) 20–30 aasta jooksul. Samuti sellele, kuidas saada maksimaalse arvu ühendusi madaltihedates piirkondades asuvatele majapidamistele ja ettevõtetele ning kuidas saavutada mõistlikult kiireim tarneaeg. Oodata 2–3 aastat ei ole mõistlik.
Levikomile kui reaalselt nii fiiber-, kui ka juhtmeta lairibavõrke opereerivale ja lairibateenuseid osutavale ettevõttele on olnud arusaamatu lihtsustatud lähenemine toetusmeetmega hõlmatud võrgulahendusele – nähakse ainsa lahendusena fiiberoptilist juurdepääsuvõrku sõltumata konkreetsest piirkondlikust olukorrast.
Tegelikult kaalume alati konkreetse piirkonna jaoks optimaalset lahendust – on ju suur vahe, kas on tegemist kompaktse maa-asulaga (väike alev või küla) või hajaasustusega külaga või suisa eraldiseisva taluga:
Tavaliselt on optimaalseimaks lahenduseks hübriidlahendus: fiiber, millele minnakse kliendile nii lähedale kui võimalik, ning konkreetses piirkonnas tehakse juba kliendiühendus kas fiibriga või juhtmeta ühendusega.
Fiibriga on mõistlik teostada kliendiühendus juhul, kui piirkonnas on käimas mingi muu tehnorajatise või teedega seotud kaevetööd. Kusjuures väga tihti on jäänud takistuseks isegi ainult kliendi krundisisese kaabelduse ja majasisendi maksumus, mis võib maksma minna 1000–3000 eurot isegi kui fiibervõrgu jaotuskapp on nn aia taga. Juhtmeta püsiühenduse maksumus on aga kuni 20 korda odavam, kiirus ja kvaliteet kliendi jaoks sama.
Ainult fiibervõrgu lahendusega saaks plaanitavast toetusmeetmest lahendatud ainult 9-11 protsenti ilma kiire ühenduseta majapidamistest – puudub igasugune info, mille alusel valitakse välja need 10 protsenti, kes saavad, ja millist lahendust pakutakse ülejäänud 90 protsendile.
Kusjuures, uued olemasolevatel vaskpaarvõrkudel baseeruvad DSL-tehnoloogiad (VDSL+G.fast) võimaldavad samuti kiirusi 100 kuni 1000 Mbit/s – oleks väga ebamõistlik kulutada avalikke vahendeid piirkondades, kus on olemas uute DSL-tehnoloogiate rakendamist võimaldav infrastruktuur.
Samuti on vastuolu toetusmeetme plaani ja valitsuse muu digistrateegia vahel. Eesti eesistumise aja üheks tipphetkeks oli memorandumi sõlmimine 5G-võrkude rajamise hõlbustamiseks ja kiirendamiseks. Teatavasti on 5G standardi lähteülesande koostajad kirjutanud standardisse sisse rida parameetreid, mis võimaldaksid 5G-võrke kasutada ka juhtmeta püsiühendusteenuse osutamiseks – oleks samuti ebamõistlik, kui 5G-võrgud või selle tehnoloogia oleksid välistatud toetusmeetme kasutamiseks. Eriti juhul, kui see on kõige mõistlikum lahendus konkreetses piirkonnas.
Nagu juba eespool ütlesin, tuleks leida optimaalne lahendus oluliselt pikema perioodi peale – näiteks 20-30 aastat –, sest selle perioodi sisse langeb suure tõenäosusega suvalises piirkonnas mingite tehnorajatiste või teede ehitamise või remondiga seotud kaevetööd. Nendega samaaegselt saaks väga väikeste kuludega paigaldada kas fiiberkaabli või pigem mitmeavalise kiikertoru, kuhu operaatorid saavad enda kaabli sisse tõmmata ning tehnorajatise omanik või kohalik omavalitsus saaks sellelt lisaks renditulu.
Seni, kuni sellist tsiviilehituslikku kaevetööd käimas ei ole, oleks mõistlik toetada hübriid juurdepääsuvõrgu lahenduse – fiiber pluss juhtmeta –rajamist.
MKMi andmetel on ühe hajaastustuses asuva juurdepääsuvõrgu maksumus 4500–5150 eurot ühe kliendi kohta. Juhtmeta lairibavõrgu korral asub enamus kliente olemasolevate mastide otsenähtavuse piirkonnas ja toetusmeedet ei vaja.
Esmase otsenähtavuse puudumisel asumipõhise kohaliku masti investeering on 5000-6000 eurot masti kohta – ehk 300-600 eurot ühe kliendi kohta eeldusel, et ümbritsevas 3-5 kilomeetri raadiuses on ca 20 klienti. Seega oleks mõistlik toetada juhtmeta lairibavõrkude infra rajamist ning tsiviilehituslike tööde ajal piirkonnas rajada kaabelvõrgu paigaldamiseks vajalik infra.
Seega on läbi analüüsimata alternatiivsed või täiendavad ärimudelid ja meetmed antud eesmärkide saavutamiseks.
Euroopa Komisjoni lairiba suuniste kohaselt soovitatakse kaaluda ka meedet, kus üleriigiliselt igasuguste trasside kaevetööde tegijatele kehtestatakse nõue paigaldada samaaegselt koos enda tehnorajatisega ka lairiba juurdepääsuvõrgu paigaldamiseks vajalik infra – s.o sidekanalisatsioon ning avaliku toetusmeetmega toetada ka nende investeeringute tegemist.
Fiiberkaabli maksumus on väike ning see ei ole kunagi olnud madalatihedates piirkondades juurdepääsuvõrkude rajamisel takistuseks – 70-80 protsendi ulatuses on selleks olnud tsiviilehitustööd – kaeve- ja taastetööd koos projekteerimisega ja lubade hankimisega.
Jätkuvalt on kogu toetusmeetme plaanis rida vastamata küsimusi. Ei saa näiteks ignoreerida klientide krundi- ja hoonesiseste kaabeldus- ja kaevetööde vajadust ja maksumust: ei ole aru saada, kas nende infrastruktuuride rajamine läheb toetusmeetme alla või mitte.
Meede nõuab ka lahendust, et võrguga liitumise hind lõppkasutajale peaks olema maksimaalselt 200 eurot. Samas ei tohi toetusmeetme saaja teenust lõppkliendile pakkuda. See tähendab, et mitte millegagi ei ole tagatud see, et lõppkasutaja ei saaks kõrgemat liitumistasu kui 200 eurot, kuna internetiteenuse pakkuja peab lisama lõppkasutaja liitumistasule enda võrguelementidega seotud tasukomponendid ning marginaali.
Samas on ELis elektroonilise side valdkonnas lõpphindade riiklik regulatsioon keelatud ning jääb arusaamatuks, mida antud nõude puhul üldse on silmas peetud ja kuidas seda üldse saab tagada.