Mulle tundub jätkuvalt, et kogu diskussiooni fookus on olnud toetusmeetme rahade jagamise viisi keskne, väga vähe või üldse ei ole näha kontseptuaalset ja analüütilist arutelu sobiva tehnilis-majandusliku lahenduse üle.
Ma räägin võrgulahendusest ja ärimudelist, mis tagaks soovitud funktsionaalsuse vähemalt 100 Mbit/s püsiühenduse koos võimalusega tulevikus üle minna 1 Gbit/s-le.
Plaanid võiksid arvestada palju enam näiteks investeeringute ja kulude arvestamisele (TCO - Total Cost of Ownership) 20–30 aasta jooksul. Samuti sellele, kuidas saada maksimaalse arvu ühendusi madaltihedates piirkondades asuvatele majapidamistele ja ettevõtetele ning kuidas saavutada mõistlikult kiireim tarneaeg. Oodata 2–3 aastat ei ole mõistlik.
Levikomile kui reaalselt nii fiiber-, kui ka juhtmeta lairibavõrke opereerivale ja lairibateenuseid osutavale ettevõttele on olnud arusaamatu lihtsustatud lähenemine toetusmeetmega hõlmatud võrgulahendusele – nähakse ainsa lahendusena fiiberoptilist juurdepääsuvõrku sõltumata konkreetsest piirkondlikust olukorrast.
Tegelikult kaalume alati konkreetse piirkonna jaoks optimaalset lahendust – on ju suur vahe, kas on tegemist kompaktse maa-asulaga (väike alev või küla) või hajaasustusega külaga või suisa eraldiseisva taluga:
Tavaliselt on optimaalseimaks lahenduseks hübriidlahendus: fiiber, millele minnakse kliendile nii lähedale kui võimalik, ning konkreetses piirkonnas tehakse juba kliendiühendus kas fiibriga või juhtmeta ühendusega.
Fiibriga on mõistlik teostada kliendiühendus juhul, kui piirkonnas on käimas mingi muu tehnorajatise või teedega seotud kaevetööd. Kusjuures väga tihti on jäänud takistuseks isegi ainult kliendi krundisisese kaabelduse ja majasisendi maksumus, mis võib maksma minna 1000–3000 eurot isegi kui fiibervõrgu jaotuskapp on nn aia taga. Juhtmeta püsiühenduse maksumus on aga kuni 20 korda odavam, kiirus ja kvaliteet kliendi jaoks sama.