Tarbijakaitse hoiatab: tasuta kõnesid välismaale ei ole olemas

Kes soovib telefoniga vaid rääkida ja keda nutifoni olemus ei heiduta, võib kõnelemiseks soetada just säärase aparaadi. Kui keerata targa masina lisavõimalused miinimumini, kestab aku kõneldes pikalt. Isegi siis, kui juttu jätkub kauemaks. Foto: Elmo Riig

Tarbijakaitseamet tuletab meelde, et inimestel ei maksa segi ajada rändlustasusid ja kõige tavalisemat välismaa numbrile helistamist, kuna viimase puhul tuleb päris kindlasti täiendavalt kukrut kergendada.

Nimelt on hakanud tarbijad üsna sageli pöörduma tarbijakaitseametisse murega, et on helistanud välismaale ning hiljem avastanud oma arvelt tavapäraselt suuremad summad. Harv ei ole juhus, mil helistajad arvavad ekslikult, et paketipõhise tariifiga roaming hõlmab alati ka kõiki kõnesid välismaale. Eestist välismaa numbrile helistades ei ole aga tegemist roaming’u ehk rändlusega.

Tarbijakaitseameti turujärelevalve osakonna elektroonilise side ja energia valdkonna jurist Karlis Kolk märkis, et eelmisel aastal jõustunud rändlusregulatsioon on tekitanud mõnes tarbijas tõepoolest ekslikke arusaamu, nagu kõik kõned Euroopa Liidu telefoninumbritele oleksid alati paketipõhise tariifiga sõltumata helistaja enda asukohast ja tema mobiililepingust.

Rändlusregulatsiooni eesmärk oli kaotada alates 15. juunist 2017 Euroopa Liidus rändlustasud ja võimaldada sideteenuse tarbijatel oma koduriigi mobiilipaketti kasutada samadel tingimustel ka Euroopa Liidu riikides reisil olles.

«Tihti arvatakse, et rändlus ja välismaale helistamine on samaväärsed mõisted. Tegelikult ei ole Eestis asudes välismaale helistamisel tegemist rändlusega, vaid rahvusvahelise kõnega, millele on sideettevõtjad kehtestanud eraldi hinnakirja, mis võib olla oluliselt kõrgem rändluse hinnakirjast,» selgitas Karlis Kolk.

Rändlusregulatsioonist tulenev hinnakiri kehtib tema sõnul vaid siis, kui helistaja asub väljaspool Eestit mõnes Euroopa Majanduspiirkonna riigis ning helistab teise Euroopa Majanduspiirkonna riiki. Eristada tuleks kolmandates riikides reisides kehtivat hinnakirja, mille tasud võivad olla tunduvalt kõrgemad.

Samuti on mõnel tarbijal väärarusaam, nagu rändluses olles ei tohiks sideettevõtjad üheski paketis rakendada lisatasusid rändluses kasutatud teenuste eest. «Tegelikkuses on Tehnilise järelevalve amet andnud sideettevõtjatele jätkusuutlikkuse mehhanismi põhimõttel võimaluse rakendada rändluses olles lisatasusid,» ütles Kolk.

Eestis rakendus lepingulistele mobiilsideteenuste pakettidele rändlusteenuste lisatasu operaatorite lõikes erinevalt.

Telia ja Elisa rakendasid rändlusteenuste lisatasu kõikidele olemasolevatele pakettidele ja lõid suurema rändlusteenuse vajadusega tarbijatele lisaks uued paketid, kus rändlusteenuste lisatasu ei küsita, kuid mille siseriiklik kuutasu on kõrgem kui rändlusteenuse lisatasuga pakettidel.

Tele2 ei rakendanud rändlusteenuste lisatasu enamikule olemasolevatele pakettidele, kuid tõstis seetõttu mitmel paketil siseriiklikku kuutasu 1 või 2 euro võrra. Kuivõrd samas anti rändlusteenuste  mahtu juurde, siis rändlusteenuste ühikuhinnad langesid.

Kõnekaartide puhul rakendasid kõik operaatorid rändlusteenuste lisatasusid.