Video: 50 aastat tagasi kukkus Gröönimaal alla termotuumarelvi kandev pommitaja

1968. aasta 21. jaanauril muutus külm sõda ühtäkki palju külmemaks, kui Loode-Gröönimaal kukkus alla USA strateegiline B-52G Stratofortress pommitaja, mis kandis endaga nelja termotuumarelva.

Lennuk kukkus täpsemalt alla Wolstenholme fjordis, mis on üks kõige külmemaid kohti maakeral. Neljast pommitajaga alla kukkunud Mark 28 F1 termotuumalõhkepeast (tuntud ka kui vesinikupomm) oli igaüks ligemale 100 korda võimsama plahvatusjõuga, kui Hiroshimale visatud aatompomm.

Kuna Gröönimaa oli ja on siiani osa Taani Kuningriigist, siis ei olnud taanlased kogu olukorra üle pehmelt öeldes mitte just kuigi rõõmsad. 

Wolstenholme fjord kaardil.

FOTO: Google Maps / Ekraanitõmmis

Lennuk, mille kutsungiks oli toona HOBO 28, kukkus alla inimliku vea tõttu. Üks meeskonna liige oli asetanud istmepehmendused kütte ventilisatsiooni ette ja need läksid põlema. Lennuk täitus suitsuga ja piloodid pidid katapulteeruma. Kuuel meeskonnaliikmel seitsmest õnnestus lennukist edukalt pääseda, enne kui lennuk kukkus külmunud fjordi.

Kukkumispaik ise oli ligikaudu 11 kilomeetri kaugusel USA Thule õhujõudude baasist, mis on ühendriikide kõige põhjapoolsem sõjaväebaas.

Gröönimal oli (ja on ka tänapäeval) väga suur strateegiline väärtus nii USA kui ka Nõukogude Liidu jaoks, sest see asub umbes poolel teel Washingtonist Moskvasse. USA üritas 1946. aastal Gröönimaad Taanilt isegi ära osta, kuid viimane polnud nõus. Sellegi poolest lubasid taanlased oma liitlastel seal baasi pidada.

Taanlased, kes ajasid tugevalt tuumarelvade vastast poliitikat, keelasid igasuguste selliste relvade toimetamise oma territooriumile. Niisiis otsustas USA taanlastele mitte mainida, et nad lendavad rutiinselt tuumapommitajatega üle nende territooriumi.

Pommitaja alla kukkumine paljastas USA tuumalennud Gröönimaal, andes nii tõsise põntsu kahe riigi vahelistele suhetele. Kuna lõhkepead said allakukkumisel ja sellele järgnenud tulekahjus viga, siis hakkasid nad lekkima ja saastasid ümbruse oma radioaktiivse sisuga. Tuumaplahvatusi siiski õnneks ei toimunud.

Pärast õnnetust tahtis USA lasta lennukil jää sulades fjordi uppuda, kuid vihased taanlased nõudsid, et kõik lennuki tükid koos saastunud lumega viidaks minema. Kuna USA ei tahtnud kaotada oma Thule õhuväe baasi, siis nad nõustusid.

Koristusoperatsioonis, mille nimeks sai «Crested Ice», tuli võidu joosta ajaga, sest fjord hakkab kevadel sulama. Töid raskendasid ekstreemsed ilmastikuolud, kus temperatuurid võisid langeda kuni -60 kraadini ja tuuleiilid võisid ulguda kuni 128 kilomeetrit tunnis. Lisaks sellele tuli töötada pidevas hämaruses, sest päike ei tõusnud üle horisondi enne veebruari keskpaika.

Sellegi poolest korjati rusud kokku ning saastunud lumi ja jää suleti spetsiaalsetesse mahutitesse. Kahe riigi vahelised suhted soojenesid taas.

Huvitaval kombel hakkas intsident uuesti Taanis kirgi kütma peaaegu 30 aastat hiljem, 1995. aastal, kui taanlased avastasid valitsuse dokumentidest, et nende toonane peaminister oli andnud USAle salajase loa lennata Thule baasi tuumarelvadega.

2003. aastal otsisid Taani teadlased fjordis jälgi radioaktiivsusest ning avastasid õrna kiirguse, kuid mitte midagi ohtlikku.

Thule baasi kasutatakse praegu kontinentide vaheliste ballistiliste rakettide tuvastamiseks. Lisaks sellele jälgitakse sealt venelaste tegemisi Arktikas.

Allikas: The Conversation

Tagasi üles