Lahingud mürkputke «fake news» vastu jõudsid meie koduõuele

Fake news

FOTO: LaPresse/Vincenzo Livieri/LaPresse

Tänapäeval pole enam kellelgi kahtlust, et fake news ehk võltsuudised on laiadele massidele reaalset mõju omav relv, ning Eesti ja laiemalt Euroopa on kõrgeimal tasemel astunud samme kaitsmaks nende eest oma  ühiskondi.

Alustame taustast

Maailma peavoolumeedia on seni võltsuudistega seoses enim armastanud rääkida suunal Venemaa-USA. Keegi pole küll midagi arukat öelnud selle kohta, miks Donald Trump Venemaal mugav president on (eilegi tuli posu sanktsioone juurde), kuid ometi süüdistatakse just Venemaad libauudiste teel ameeriklaste aju pesemises, et nood omal ajal Trumpi poolt hääletanuksid.

Eriti kurikaval sekkumine välisriigi siseasjadesse, kuna valimised ise jäävad oma protsessi poolest täiesti demokraatlikuks ning kellegi peas olevate mõtete ostmises või suunamises loetud uudiste  teel on väga keeruline kedagi süüdistada. Ometi on seda teed mindud ning otsitud välja ka väidetavalt tõesed fakte.

Toome vaid ühe näite. FBI on tänaseks tõestanud, et Venemaa riiklik internetiagentuur (RIA) korraldas USA presidendivalimiste eel Peterburist juhitud miljonidollarilise eelarvega salakampaania. Internetitrollid lõid USA kodanike sotsmeediaprofiile, mille abil loodi libaaktivistide kampaaniaid Facebookis, külvati viha ühe kandidaadi vastu ning kiideti taevani teist.  Üks tuntumaid selliseid libakontosid oli entusiastlik vabatahtlik «Matt Skiber», kelle abil mindi lausa nii kaugele, et kutsuti esile pärismeeleavaldusi tänavail.

Seega loodi reaalne oht demokraatlikule korrale, mis siis, et identiteedivarguses ei saa Venemaad kuidagi süüdistada, kuna kellegi isikuandmeid ei varastatud – need loodi ise.

Sama liini olime näinud uskumatute libauudiste tootmisega Ukraina sõja kriitilisematel kuudel, olgu või Krimmi vallutamise eel. Pooltõdedest kubisevaid meedialaadseid tooteid pakub Venemaa Eestiski ning mujal «huvipakkuvates» riikides. Eriti mõnus on seda teha seal, kus olemas märkimisväärne vene kogukond.

Kui vaadata näiteks Moskvas produtseeritud uudiseid täis portaali mail.ru loetavust Eestis, siis on muretsemiseks põhjust küll ja veel. Samas on meie poolt vaadates asjad korras spetsiaalselt siin tööle pandud kohaliku portaaliga Sputnik, mille loetavus jääb mõnel päeval alla selliselegi huviportaalile nagu kalale.ee. Eile luges seda portaali ühe Lasnamäe maja täis rahvast, nõrk.

Ometi sai Eesti riik just eile hakkama millegi enneolematuga ja selle asemel, et nii tühist nähtust nagu Sputnik lihtsalt tähelepanuta jätta, asus lausa Kaitseväe Peastaap selle tegevusele avalikult vastu. Edastati pressiteade, milles Sputnikut süüdistati «katses tekitada lõhe Eestis elavate inimeste vahele ning õhutada rahvuste vahelist vaenu». Sputniku küsimustele vastamise asemel edastati need küsimused avalikkusele. Ilmselge märk sellest, et propaganda on saanud osaks ka meie kaitsedoktriinist ning tööle võetud antud valdkonda tundev inimene. Oma veebilehele kaitsevägi edastatud teadet millegipärast ei sisestanud, loodetavasti pole see märk sellest, et eilne teade oli lihtsalt märk mõne ametniku nõrgast närvikavast.

Aga see on kõik taustateadmine. Iseenesest mõistetavalt on infosõda kui selline on olnud teada nii kaua, kui inimkond üldse on sõdasid pidanud, vallutatud aladele lisaks tuli ju vaimselt enda mõju alla saada ka nende elanikud, tihti alustati sellega juba palju aega enne füüsilist lööki.  Kõik jätkub. Küsimus on ühelt poolt selles, kelle propaganda meile rohkem meeldib, ning teisalt selles, kas selle sisustamiseks kasutatakse tõde või valet, fakte või väljamõeldisi. Ja muidugi eesmärk…

Brüsseli aktsioon

Nagu öeldud, on Euroopa kõrgeimal võimalikul tasemel ärevusse aetud ja asutud on tegutsema. Kui seni on piirdutud peamiselt vastupropagandaga ning libauudiseid ümberlükkavate löökrühmade rahastamisega, siis nüüd on astutud järgmine samm.

Nimelt pani Euroopa Komisjon jaanuaris kokku 39 teadlasest, meediaeksperdist ja ühiskonnategelasest koosneva töörühma ja andis neile väga lühikese aja sõjaplaan valmis mõelda. Juhiks määrati professor Madeleine de Cock Buning ning Eestigi oli esindatud - kohal oli valitsuse infostrateeg ja filmimees Ilmar Raag. Töörühma nimi oli muljetavaldav: «High Level Expert Group on Fake News and Online Disinformation», lühendiks HLEG.

Sel teisipäeval sai raport valmis, kahe kuuga enam kui 40 lehekülge analüüsi ja ettepanekuid. Muljetavaldav töö, siiralt. Aga sisu? Vaatame üle.

Esiteks terminist «fake news» - see on liiga kitsas andmaks edasi kogu levitatava valeinfo olemust. Just USA presidendi abil on sellest saanud mõiste, mis kajastab pigem uudiseid, mis talle lihtsalt ei meeldi.

Seega teeb töörühm ettepaneku kasutada pigem sõna desinformatsioon, mis võtvat palju paremini kokku sellised nähtused nagu valeuudised, mittetäpne ning eksitav teave, mis on kavandatud ja esitatud eesmärgiga tekitada tahtlikult avalikku kahju või saada kasu.  Selle mõiste alt jäävad aga välja vaenu õhutamine ning näiteks satiir ja paroodiad.

Üldjoontes näeb töörühm, et kõige enam saavad desinformatsiooni vastu võidelda kolm ühiskonna rühma: ajakirjandus, sotsiaalmeedia ja võim. Kuid võib olla veelgi olulisem, mis igaüks neist teha saab, on see, mida HLEGi arvates mingil juhul teha ei tohiks.

Tõeste uudiste koalitsioon

Nii ei tohiks mingil juhul kehtestada vabale ajakirjandusele ja kellele iganes teisele tsensuuri. Samuti ei tohiks hakata tehniliselt piirama interneti (näiteks Venemaa väljalülitamist Eestis kättesaadavate veebilehtede valikust) või selles leviva sisu levikut.

Mida aga tegema peaks? Nii palju, kui raporti kohati bürokraatlikku  laadi tekstist on võimalik aru saada, siis pooldatakse esialgu vägagi pehmeid meetmeid. Näiteks tuleks Euroopas kehtestada tegevusjuhend, mida tunnustaksid kõik online-platvormid, ajakirjandusorganisatsioonid, ajakirjanikud ja reklaamitööstused. Neist kõigist võiks aga moodustuda koalitsioon, mis kokkulepitavaid põhimõtteid tunnustab ja järgib.

Abiks seejuures eelmainitud riigi rahastatud löökrühmad, mis vaenulikku meediat loevad ja sealt faktivigu otsivad. Jah, selline on olemas ka Eestis - Kaitseliidu vabatahtlike poolt arendatav desinformatsioonile keskenduv veebileht propastop.org.  

Koos hakkaksid nad avastama ja monitoorima desinformatsiooni allikaid, levikut ja mõju, hindama pidevalt avaldatavate väidete õigsust ning nende allikate usaldusväärsust. Koordineeriks aga seda kõike sõltumatu keskus nimega Centre of Excellence.

Mis puutub konkreetsemalt sotsiaalmeediavõrgustikesse kui nii «valgete» kui võltsuudiste peamisesse levikukeskkondadesse, siis ei tule üllatusena see, et neil tuleb hakata algoritmide abil kogu kasutajate sisestatud infot ja reklaame usaldusväärsuse kriteeriumist lähtudes sorteerima, selekteerima, esile tõstma ja kustutama.

Samas, nemad on vaid mänguväljak, tegijad on mängijad. Kas peaks süüdistama korvpalliväljakut selles, et üks võistkondadest reegleid rikub? Eestis on kohus näiteks Delfi vs Leedo kaasuses jõudnud järeldusele, et parimal juhul peaks suhtes platvorm-sisulooja rääkima kaasvastutusest, kui keegi tunneb, et avaldatud materjal rikub tema õigusi.

Euroopas on platvormide vastutuse teema hetkel jätkuvalt kuumaks teemaks ja Kaja Kallas on sel teemal vaata et kõige jõulisemalt sõna võtnud.

Kui aus olla, siis tundub kogu see kõnealuse ekspertrühma dokument hetkel veel liiga teoreetiline, et kellegi midagi sellest reaalset kasu oleks. Ma ei tunne, et peaksin ajakirjanikuna tegema midagi teisiti. Loodetavasti muutuvad nii sisu kui tegevused ajas konkreetsemaks ja  tummisemaks. Aega pole palju, Euroopa on permanentses valimistsüklis.

Samas, selliseid üldpõhimõtteid nagu enam meediaalast kirjaoskust, rohkem läbipaistvust online-uudistele, kasutajapõhise tagasiside kogumine desinformatsiooni tuvastamiseks, kvaliteetmeedia toimimise toetamine ning  desinformatsiooni mõju uurimine – tuleb ainult toetada. Nüüd tuleb tegudele asuda.

Ohtlikud heietused ehk olukorrast Eestis

 4. juulil 2017 oli RenTV eetris lugu Jõhvi kalmistu teemal, milles esitati väide, justkui taotleksid kohalikud luterlased vene päritoluga inimeste ümbermatmist. Kuigi loosse oli lisatud ka tegelikke fakte (kalmistul ei jagu piisavalt matmiskohti), oli jutt ümbermatmisest teadlik vale, mida omakorda üritati meelevaldselt seostada punaarmeelaste säilmetega. /Allikas: Riigikantselei/

Artikkel, mida te praegu loete, ei ole uudis. See ei ole ka ainult arvamusartikkel. Nimetaksin seda heietuseks, milles on segamini nii fakte, uudiseid kui autori hinnanguid. Täpselt selliseid heietused on desinformatsiooni leviku kõige ohtlikumad tööriistad – kuid neid pahatahtlikult kasutada, kuna segamini on nii faktid, kommentaarid, valitud allikaviited, hinnangud.

Mis saaks siis, kui ma väidaksin siin fakti pähe midagi täiesti väljamõeldut? Näiteks, et mul olevat infot, mille kohaselt blokeerib Eesti 21. märtsil Sputniku veebilehe ja selle tegijad saadetakse riigist välja ja Koplis asuv toimetus pitseeritakse kinni? Ma ei tee seda, aga mul oleks see võimalus. Seega on tõesti küsimus autori ja väljaande usaldusväärsuses, tõekspidamistes, terves mõistuses ning mõjus.

Arutasin seda teemat Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni nõuniku Martin Jaškoga ning tema arvamus ühtib eeltooduga.

«Olukorras, kus meediatarbijatel on üha raskem eristada fakte ja kommentaare, hinnata pakutava info usaldusväärsust, on desinformatsiooni edastajad justkui alati sammu jagu ees. Seda võimendab ka asjaolu, et isegi professionaalsetel ajakirjanikel napib teinekord põhjaliku faktikontrolli teostamiseks aega või võimalusi,» sõnas Jaško.

Teame ja tunneme seda toimetustes pidevalt. Loomulikult on meilgi keelatud allikate nimekiri, nagu ka usaldusväärsete partnerite oma. Anonüümseid allikaid tuleb kasutada järjest vähem, spinne tunneme järjest enam ära, propagandal ja uudismaterjalil teeme loodetavasti järjest enam vahet. Seda kõike sabakonditundele, talupojamõistusele, siinsetele tavadele ja eetikale tuginedes – vaba ajakirjandus nii end ise reguleerides toimibki.

Mis puutub Eesti riiki, siis – nagu pealkirjas väitsin – on võitlus võltsuuidtsgea tulnud tõesti koduõuele. Desinformatsiooniga seonduv on meil siin mõtestatud peamiselt julgeolekulises kontekstis ning kajastatud ka alles äsja uuendatud julgeolekupoliitika alusdokumendis. Seal esineb nüüd mõiste «psühholoogiline kaitse».

Kirjas on see nii:

«Psühholoogiline kaitse tegeleb ühiskonna teavitamisega ja teadlikkuse suurendamisega infotegevusest, mis on suunatud Eesti põhiseadusliku korra ning ühiskonna väärtuste ja väärtushinnangute vastu. Psühholoogilist kaitset on vaja selleks, et tasalülitada terroriorganisatsioonide ja ka mõne riigi sõjalisest doktriinist tulenevat ründetegevust rünnatava ühiskonna kognitiivse mõjutamise abil, ja töötada välja selleks vajalikud meetmed. Psühholoogilise kaitse eesmärk Eestis on ennetada kriise, aidata kaasa ühiskonna julgeolekuteadlikkuse suurendamisele ning neutraliseerida inforünnakuid, mis manipulatsiooni ja valeteabe abil provotseerivad ühiskonnas vägivalda või propageerivad kriiside lahendamist põhiseaduslikku korda eiravate vahenditega.»

Ühesõnaga vastupropaganda vaenulikule propagandale. Seesama, millega sai eile näiteks hakkama Kaitsejõudude Peastaap. Või mida kord aastas teevad kaitsepolitsei ja välisluureamet oma aastaraamatutes.

Martin Jaško sõnul on juba alates 2011. aastast neljal korral on toimunud ka psühholoogilise kaitse kursused, kus üheskoos ajakirjanike, riigikogu komisjonide ja kodanikuühenduste esindajate, kõrgete riigiametnike ja teadlastega käsitletakse inforuumiga seotud kaasaegseid julgeolekuohtusid, sealhulgas desinformatsioonist tulenevaid mõjusid.

Kui veel dokumentidest rääkida, siis sai vägagi otsekohese täienduse möödunud aastal  valitsuskommunikatsiooni käsiraamatut peatükiga, mis kirjeldab riigiasutuste põhimõtteid pseudokanalite kohtlemisel ja desinformatsiooni leviku piiramisel.

Muu hulgas on seal must-valgelt kirjas, et Eesti riigiasutused jätavad endale õiguse mitte käsitada meediaväljaannetena kanaleid, mille toimetused ei ole sõltumatud ning mis ei järgi head ajakirjandustava. «Me ei taga neile akrediteeringut ning järgime seda põhimõtet ka Eestis toimuvate rahvusvaheliste ürituste pressikeskuste töö korraldamisel,» teavad Eesti riigi suhtekorraldajad.

Ehk siis: «Hüvasti, Sputnik. Hüvasti, Ren TV, ORT ja RTR (kanalid, mida meie telekomid rõõmsalt meie rahvale levitavad ja selle eest ka raha kasseerivad – ehk siis, tehnilist tõkestamist tõesti ei toimu, pigem vastupidi).» Tegelikult ka «Hüvasti, Tallinna TV!», kuna pole seal ei sõltumatust ega eetikat.

Alates käesolevast aastat otsustas valitsus olulisel määral tugevdada riigikantselei rolli strateegilise kommunikatsiooni arendamisel, mille ühes ülesandeks on koostöös kõigi riigiasutustega luua meetmeid desinformatsiooni paljastamiseks ning sellealase teadlikkuse suurendamiseks.

Nagu eelpoolt öeldud, tegutseb meil ka propastop.org, mille peamine ülesanne on lugeda vaenuliku meedia uudiseid ja seal faktide pähe esitletud pooltõde

Propagandasõda on selgelt taas pead tõstmas, fake news on vaid üks selle relv. Ja ma tean vähemalt kahte Põhja-Aafrika riiki, mille valimistulemusi on propaganda teel üritanud mõjutada riigid, mille nimi ei alga tähega «V».

Tagasi üles