Läksin Volkswageni uue T-Rociga proovisõitu tegema eelarvamusega, mis purunes mõne tunniga pilbasteks. Tegemist ei ole kindlasti vaid igavalt nurruva kena linnamaasturiga, panin selle olude sunnil proovile vägagi keerulistest oludes ja selle masinaga sain üle iga juhi jubedamatest hirmudest.
Alustan siiski igavast ja panen kirja minu käsutusse antud mudeli tehnilised näitajad. Mootor: 2-liitrine, 140 kilovatine ehk 190-hobujõuline bensiin, pöördemoment 320 @ 1500-4180 ning lisaks tähisega 4Motion, juhiks seitsmekäiguline automaatkäigukast (DSG). Ja sellest piisab ka.
Esimesed mõtted masinasse sisse istudes olid seotud muidugi rooliga – see on mõnusalt tihke tavarežiimis ning veelgi reageerivam ja jäigem sportrežiimis. Kuigi tegemist on tublisti maast üles tõstetud (ca 16 sentimeetrit) masinaga, ei tekkinud kurvides alajuhitavust ning põsk hoogsamatel pööretel külgklaasile jälge ei vajutanud.
Kogu juhi vaatevälja näidikuteplokk on seatud nii, et see mahub täpselt ära rooliratta ülakolmandiku sisse (mitte kohale, nagu näiteks uutel Peugeot’del). Näidikud ise on 100 protsenti elektrooniline ja head meelt tegi see, et sain tõesti pea iga osa sellest oma soovide kohaselt ümber sättida. Ja mis eriti sümpaatne – juhi poole on keeratud ka kahe esisõitja vahel olev pardakompuutri ekraan.
Edasi kiirendusest. See on kahtlematult üks konkreetselt minu käsutuses olnud mudeli muljetavaldavamaid omadusi. Ja ma ei räägi ainult kiirendusest 0-st sajani, see on üsna tavapärane 7,2 sekundit, eriti mõnus oli tunda selga seljatoesse vajumas just linnast väljas möödasõite tehes. Nagu pealkirjas öeldud: selle masina kapoti all on vurtsu.
Nüüd teiste lahedate leidude juurde. Linnast väljas sõites on lihtsalt super selle masina adaptiivne kiirusehoidja (ACC), see tõesti töötab ja on abiks. Ehk siis: ta fokusseerib oma kaamerate abil eessõitva auto ning jääb selle haardesse kuni üks osapooltest ära keerab. Seni hoiab T-Roc eessõitja kiirust, parajat vahemaad, kiirendab ja pidurdab ise – kokkuvõttes on see tubli samm isejuhtivate autode ajastusse. Ainus, mis selle funktsionaalsuse puhul häiris, et see nö «lahtilaskmine» toimus veidi hilja juhul, kui eessõitja oli näiteks vasakpöördeks eraldi rajale ümber reastunud ja kiiruse päris maha võttis – neil juhtudel oleks tahtnud hea mitu sekundit varem kiirendama hakata, kui masin seda ise tegi.
Tänapäeval juba üsna loomulikult on T-Roci põhivarustuses sõidurajahoidja, väga hästi informeeris näitude ekraanil ja heliga masin mind ka siis, kui üks hull ees linnaoludes äkkpidurdusega hakkama sai ning kiirelt sain masina pidama siis, kui teine hull linnast väljas ilma suunatuld näitamata pidurid plokki vajutas ja maanteelt ära keeras. See on ka esimene masin, millel nägin lae all hädaabinuppu, mis peaks õnnetuse järel kas ise või juhi abiga ühendust võtma päästeametiga. Volkswagen on turvalisusesse vingelt panustama hakanud ja loodud lahendused töötavad, päriselt.
Nagu töötab ka parkimisabimees sellel pildid (polegi just vaja kaamerat, VW on selle väga puust ja punaseks teinud):
Ja nüüd veidi ka sellest, miks ma seda masinat off-roadiks nimetasin. Aga seepärast, et ma tegin oma proovisõidu Paldiskis, kus polnud enam kui kümmekond aastat käinud. Tulemus: tee, mis peaks Google Mapsi järgi olema tänav (kui ma hästi mäletan, siis Leetse tee), osutus talve jooksul sisuliselt läbimatuks metsateeks muutunud kõnnumaaks.
Ja nii juhtuski, et ühel hetkel avastasime end keset jääsupiga täidetud tundmatu sügavusega mülkaid, millest ainus väljapääs musta jääga kaetud vähemalt 30-kraadise tõusunurgaga teelaadne toode, millelt väljalibisemine enam kui tõenäoline ja hoo sissevõtt pigem suur risk. Mida tegi «kõigest» lamellrehvidega varustatud T-Roc? Pani ise mingi sobiva režiimi sisse ja sellest konarlikust ja mühklikust mäerajast me tõesti nurrusime soliidselt üles. Jõuliselt aga kindlalt, ainult hetkeks tekkis kerge külglibisemine, millega masin kohe hakkama sai. Adrenaliin asendus mõnusa rahuoluga ja teekond võis jätkuda.
Kogu selle võimu juures jätab T-Roc välimuselt sportliku, kerge ja aktiivse mulje. Sisemuse kohta ei oska muud huvitavat öelda, kui et pimedas on ambient-valgustus igati tore. Tundus, et tagaistmetel oli lastel parajalt ruumi, vähemalt ei tulnud sealt kordagi sellekohaseid pahuraid märkusi. Ahjaa, tagant näeb masin välja selline:
Sisekliima on kahetsooniline, kahe istme vahel on kohad ka kohvitopside jaoks (rõhutan, kuna see ei kipugi enam nii loomulik olema). Tagumised külgklaasid on tumendatud, tulederežiim muidugi automaatne.
Saab tellida ka katuseklaasiga autot. Väline LED-valgustus on masinal muljetavaldav:
Mida veel? Mõnus on see, et telefoni asetamiseks mõeldud alus on ühtlasi mobiili juhtmevaba laadija. Või ka see, et parkimisel aitavad juhti tähised külgvaatepeeglitel
Kütusekulu peaks tootja teatel olema konkreetselt sellel mudelil keskmiselt 6,8 liitrit sajale ning bensiinipaagi suuruseks 55 liitrit. Panen lõpetuseks ka ühe väga uduse foto, millel näha nii põhihind kui selle varustusastmega mudeli hind, mille roolis mina olin:
