Ministeeriumi hinnangul on Eestis olemas teoreetiliselt kuni viis ettevõtet, kes võiksid toetuse saamiseks kvalifitseeruda. Nad peavad olema viimase kolme aasta jooksul ehitanud või hankinud vähemalt 100 kilomeetrit kaabelvõrke ning nende viimase kolme aasta keskmine käive peab olema üle 20 miljoni euro.
Toetuse saaja saab ka loodava internetivõrgu omanikuks ning tal on õigus oma äranägemise järgi paika panna hinnakiri, mille alusel internetiteenuse pakkujad seda kasutada saavad. «Küll aga saab tehnilise järelevalve amet hiljem jälgida, et kehtestatud hinnad oleksid sellisel tasemel, millega saab teenust osutada,» ütles Iling.
Valgeid alasid ka Tallinnas
Ministeerium on eelanalüüsi põhjal välja selgitanud, et Eestis on praegu ligi 164 000 aadressi, kus pole kiiret internetti ning telekomiettevõtted ei plaani neisse ka kaablit viia. Neist 81 000 aadressil elavad inimesed püsivalt. Suurema osani neist peaks internet uue meetme vastuvõtmisel ka jõudma.
Selgus, et valgeid alasid on ka Tallinnas. «Jah, on. Protsendid on loomulikult väikesed, jäädes viie kuni kümne kanti. Mida kaugemal asub maakonnakeskus, seda laiem see ala on,» ütles Iling ja lisas, et kõige enam on interneti püsiühenduseta kodusid Võru- ja Põlvamaal.
Raha saaja peab enne reaalse tööga alustamist saatma adressaatidele kirja, kus muu hulgas uuritakse, kas kliendil on kiire interneti vastu huvi.
Samas võib määrusest välja lugeda, et oht toetuse ebaõiglaseks jagunemiseks on olemas nii maakondlikul kui ka kogukonnatasandil. Nimelt ei ole dokumendis sõnagagi juttu sellest, kui palju tuleb internetiühendusi eri maakondades luua. See on jäetud toetuse saaja enda otsustada. Ministeeriumi plaan luua piirkondlikud kvoodid läks luhta ning nüüd loodetakse, et raha jagatakse maakondade vahel võrdselt selle järgi, kuidas konsultatsioonide käigus on kokku lepitud.