Kes meist ei teaks vana klassikat NOKIA 3310. Selle vastupidavusest räägitakse tänaseni legende. Kuidas see oli üks tõhusamaid enesekaitsevahendeid ja kuidas see maha pillamise teste üle elas. Ka selle aku oli põhimõtteliselt igavene. Arvestades kui kiiresti tehnoloogia uueneb ja kuidas uus on enamjaolt täiustatud vana, on see fenomenaalne, et vanale telefonimudelile sellise nostalgiaga järgi vaadatakse, kirjutab Henry Jakobson tehnoloogiaportaalist Digitark.
KUI SEE OLI NII ARMASTATUD, SIIS MIKS MITTE SEE TAGASI TUUA?
Ja just seda tehti ning üle aasta on vanakooli inimestel olnud võimalus soetada endale vana hea 3310. Sain ka endale paariks nädalaks nuppudega kaaslase ja ütleme nii, et see oli kogemus.
Esiteks tuleb mõista, et Nokia 3310, ei ole tagasi toodud. Tagasi on toodud sarnane kuju, aegunud tarkvara ja nimi. Seda telefoni ei pandud enam kokku Soomes ja Nokia nime omanikudki pole enam meie põhjanaabrid, vaid nüüd toodetakse ja omatakse nime õigusi kaugel maal, kus Andres Raid Chiri Piri Binni ära võrgutas. Seda on ka tunda kui see endale kätte võtta. Kui vana 3310 võrreldi tellisega, mis rihmata ringi kõndijal püksid rebadele sikutas, siis uus 3310 on ülimalt kerge ja selle võib taskusse unustadagi.
Ka värvivalik vihjab, et midagi on uuenenud. Värve telefonile leiab igale maitsele ja ka sellele, kel maitset ei ole. Kes soovib endale igapäevaseks kasutuseks erk kollast telefoni, saab selle endale osta ja kes punast, siis ka see võimalus on olemas. Ka see eristab vana Nokia 3310, sest see oli kõigil sama värvi.
Vana Nokia 3310, oli hästi loogilise menüüga ja telefonivõõrale inimesele lihtne käsitleda. Uue menüü on kohmakas ja laiali valguv. Sellel on esmapilgul mitmed arusaamatud ikoonid, mis ei selgita kuidagi seda, mis selles kaustas peidus võiks olla. Kuigi sisu on saanud võrreldes vanaga uuenduskuuri, siis ma e julgeks öelda, et seda paremuse poole. Tõenäoliselt ütlen ma seda, sest ma võrdlen seda vanaga ja kui vana järgi nostalgitsetakse, siis originaali ei tohi muuta. Ometi oli isegi klassikaline ussimäng täiesti teistsugune ja teist moodi juhitav. Ma sain küll kiirelt selle juhtimisele pihta, kuid miks muuta midagi nii triviaalset nagu ussimäng? See on umbes sama, kus sa igatsed ematehtud õunapirukat ja ta teeb seda iga kord kui sa tal korra aastas külas käid. Lähed taas ja hammustad pirukat ning selles pole mitte õunaviilud, vaid kuivanud aprikoosid. Välimuselt sama, aga sisemuselt uus.
Kaamera on telefonil umbes sama hea kui vanal Nokia 3310 telefonil. Vanal ei olnudki kaamerat? Uuel ka põhimõtteliselt pole. Pildid jäävad sarnase kvaliteediga nagu on need kui keegi on kunagi üritanud lumeinimest pildile saada- hägune, värvitu. Lihtsalt halb. Ainus viis, kuidas telefon teeb talutavaid pilte, on sillerdava päikese valguses.
Kui ma telefoni esimest korda pakendist välja võtsin ja lastelt küsisin, et mis see on, siis täitis toa hetkega vaikus. Kõik kolm lihtsalt vahtisid seda ja murdsid pead, milleks see veider riist küll kasulik võiks olla. Kuna mu vanim on nelja aastane, siis vanim telefon, mida tema näppinud on, oli Sony Xperia Z3, mis aga ei näe välja kuidagi selline nagu see veider klahvidega asjandus siin karbis. Küll pakuti pulti ja pakuti ka ninjade laserit, aga keegi ei tulnud selle peale, et sellega võiks helistada. Kui ma teatasin, et tegu on telefoniga, siis kogunesid nad taas selle ümber ja hakkasid kui ühest suust youtube videot paluma. Teada saades, et sel telefonil pole youtube äppi, kaotasid kõik kolm huvi, sest eks ta siis üks paras pult ole.
Digitark.ee/SAADE räägib tehnoloogiast ja inimestest selle taga – vaata ja mõtle kaasa!