Iseasi on aga, milline võiks olla Huawei P20 hüüdlause. Alates nende turuletulekust olen ma alati eelistanud telefonide pluss-mudeleid tänu nende suurematele ekraanidele ja tehnilisele võimekusele. Kui varasematel aastatel võis tavalise ja pluss-versioonis telefoni põhiliseks erinevuseks olla pluss-mudelite suurus, siis on telefonitootjad teinud siin ära suure töö ja ka suurema ekraaniga telefonid on oma mõõtudelt tunduvalt kahanenud ja juba üpris hõlpsalt ka ühe käega hallatavad.
Kas ma juba mainisin, et Huawei püüab oma toodetega kopeerida Apple iPhone’i? P20 on selles suhtes suurepärane näide. Esialgu on mul isegi raske öelda, mille poolest see iPhone X’ist oma välimuses erineb. Metallist servad, klaasist tagakülg, ümarad servad, kõlarite asetus, kaamerate paigutus tagaküljel, kõrvaklapiaugu puudumine ning mõistagi iPhone X-ilt tuttav tume jõnks (notch) ekraani ülaservas – põhimõtteliselt nagu kaks tilka vett, kui pisikesed erinevused välja arvata. Isegi suuruse järgi ei suutnud ma neid taskust võttes eristada. Kõige põhimõttelisemaks erinevuseks on ilmselt P20 ekraani allservas asuv sõrmejäljesensor.
Siiski võis minu kätte sattunud P20 uhkustada ühe silmatorkava erinevusega. Kui iPhone X tagakülgede värvivalik on suhteliselt konservatiivne, siis P20 edvistas eksootilist kesköösinist värvi tagaküljega, mis muutus valgusest või vaatenurgast sõltuvalt sinisest roheliseks ja vastupidi. Ühesõnaga tõeline vaatamisväärsus. Hoolimata oma muidu konservatiivsest meelelaadist soovitan telefoni valikul soojalt just seda tooni.
