Andres Aavik: E-riik põleb keldrites

Andres Aavik Foto: Flowit Estonia

Keskkonnaministeeriumi ja Eesti Raudtee hiljutised probleemid näitavad, et Eestis ei pöörata piisavalt tähelepanu sellele, kus meie e-riigi aluseks olev tarkvara paikneb, kirjutab IT-firma Flowit Estonia tegevjuht Andres Aavik.

Tarkvarast on viimasel aastal meedias palju juttu olnud: tarkvara vead, liigne keerukus ja kasutusmugavus, turvaprobleemid, suurprojektid, mida ei suudeta realiseerida jne. Teadlikkus hakkab vähehaaval kasvama ning samm-sammult tehakse asju targemini. Endiselt on meil aga väga palju taaka – infosüsteemid, mis iganevad ja vajavad uuendamist. See on tõsine probleem ja seda teadvustatakse.

Miskipärast ei pöörata aga erilist tähelepanu sellele, kus tarkvara elab. Vaadates keskkonnaministeeriumi ja Eesti Raudtee poole, siis tundub tarkvara elavat põlevas keldris. Mõlemad intsidendid tekitasid tõsiseid ahelreaktsioone.

Eesti Raudtee läks üle käsitsijuhtimisele ning oluline hulk reisironge asendati bussidega. Keskkonnaministeeriumi tulekahju seiskas töö paljudes teistes riigiasutustes – majutatakse ju nende juures muuhulgas ka Aadressiandmete Registrit, millega on liidestatud pea kõik riigi kriitilised infosüsteemid.

Aadressiandmete Registrit ehk ADSi on õnneks lihtne kopeerida ja mitmed ministeeriumid hoiavad ise enda juures varukoopiaid. Maakatastri varukoopiaid aga vaevalt keegi oma infosüsteemi tõrgeteta toimimise tagamiseks tegi.

Avaliku dokumentatsiooni kohaselt saavad just maakatastrist justiitsiministeeriumi kinnistusregister koormatiste infot, E-notar tehinguõiendite infot, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehitisregister ehitiste infot ja kohalikud omavalitsused hindamisregistris vajalikku infot.

Aeg on edasi läinud ning kriitiliste infosüsteemide toimimiseks vajalikku riistvara ei peaks enam keldris elektrikapi kõrval hoidma. Erasektoris juba lülitatakse enda füüsilisi servereid järjest kiiremas tempos vooluvõrgust välja ning kolitakse üle pilveteenustele, et mitte sõltuda tulekahjust, veeuputusest ja vananevast riistvarast.

Boonusena tekib võimalus koormuspiikide korral mugavalt ajutiselt arvutusvõimsust juurde osta ning talletada varukoopiaid (või tervete süsteemide töötavaid  koopiaid) kasvõi kolmel eri mandril. Rikke korral Frankfurdis suunata kasutajad automaatselt Amsterdamis asuvaid servereid kasutama.

Riigiasutustele ning nende infosüsteemidele rakenduvad aga teised nõuded ja seadused. Oma keldris on kõik käe-jala juures ja bürokraatiat on palju vähem. Samas ei suuda Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse Riigipilv, kuhu ka keskkonnaministeerium oma rakendused plaanib kolida, täna veel kaugeltki sarnaseid võimalusi, mida erasektori ettevõtted avatud turult osta saavad.

Nii peavadki riigiasutused täna keldrist välja kolides maksma 30% kõrgemat hinda 50% väiksema teenuste valiku ja oluliselt väiksema paindlikkuse eest kui erasektori ettevõtted. Nii vaadates võib isegi tunduda, et üks väike tulekahju iga 10 aasta tagant polegi väga hull – aeg-ajalt on ju vaja niikuinii lagunevat riistvara välja vahetada.

Alternatiivina tasuks kaaluda ka riigipilve natuke rohkem investeerimist, et olla esimene riik maailmas, kes suudab oma infosüsteemide majutamiseks ja tõrkekindluse tagamiseks pakkuda tõeliselt konkurentsivõimelist teenust.