Päevatoimetaja:
Kaido Einama

Repliik: «Täitsa pekkis, Eesti politsei!» (12)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pass.
Pass. Foto: Eero Vabamägi

Eesti politseis töötavad suurepärased ja abivalmis inimesed, kuid protsessid kogu dokumendimajanduses on väga halvasti läbi mõeldud, kohati isegi absurdsed ning tapavad sõna otseses mõttes meie kõigi väärtuslikku aega ja närvirakke.

«Täitsa pekkis, Eesti politsei!» oli lausung, mida kuulsin eile ühe seltskonna suust, kes oli kaks ja pool tundi kulutanud selleks, et mõned minutid teenindusbüroo letis oma passide ja ID-kaartide vahetamist vormistada.

Niisiis, sain nende protsesside häda ja viletsust viimasel nädalal passi vahetades omal nahal tunda. Olen kogu aeg arvanud, et e-teenused on kiiremad kui ajast ja arust paberimajandus, kuid Eesti politseis läksid asjad teisiti ja sain tunda üsna mitut tagasilööki oma helgetele eelarvamustele.

Avastasin möödunud nädalal politsei veebilehel meeldiva üllatusena, et uue passi taotlemiseks polegi tarvis kurat teab kuhu kolitud teeninduskeskusi külastada. Tee endast ja oma allkirjanäidistest foto, maksa netipangas riigilõiv, täida avaldus ja saada kogu kupatus digiallkirjastatult politseile.

Kogu järgnevat staatuste protsessi olevat politsei kirjelduse kohaselt võimalik ka veebis reaalajas jälgida (muuseas, ka see osutus valeks – teada saab vaid seda, kui dokumendid lõpuks valmis on).

Kõik kolleegid ja tuttavad on jaganud järjekindlalt kogemust, et üle mõne päeva pole neil uue passi saamisele aega kulunud. Nii lootsin minagi, kui eelmise nädala neljapäeval oma taotluse e-postiga teele panin.

Aga siin selgus esimene suur asjade käigu absurdsusele viitav tagasilöök: üle ootuste kiirelt saab uue passi kätte mitte e-kanaleid kasutades, vaid vanamoodi asju ajades – eelmainitud kurat teab kus asuvate teeninduste külastamisele aega kulutades.

Esimene ärevus tekkis mul eile hommikul, kui eelviidatud taotlemise staatuse veebilehel polnud mu taotlust isegi registreeritud. Järelepärimine taotluse esitlemise meiliaadressile tulemust ei andnud, pöördumine politsei üldmeilile andis vastuseks aga teadmise, et ajal, kus vana viisi asju ajades oleks mul pass juba käes olnud, seisis mu e-taotlus alles menetlemisse võtmise järjekorras(!).

Mis seal ikka, mõtlesin. Teeme siis vanamoodi, kui nii kiiremini läheb. Juba sel neljapäeval tuleb mul ette võtta reis, kus pass vähemalt pool aastat pärast reisi lõppu peab kehtima. Sundseis.

(Vahemärkusena: aja broneerimise katse veebis andis tulemuseks samuti pettumuse - esimesed vabad ajad alles juulis (!).)

Oli mul ju riigilõiv juba tasutud, kõik vajalikud fotod-allkirjad esitatud. Ju ootab mind teeninduses ees midagi sellist, mida e-kanalites teha ei saa. Aga tühjagi, mulle lajatati teise suure tagasilöögiga.

Ma pidin kulutama kokku enam kui kolm tundi sellele, et:

  • Maksta pangakaardiga veidi riigilõivu juurde, et muuta tavapärane protsess kiirprotsessiks;
  • Anda uuesti allkiri, mille olin e-kanaleid pidi juba edastanud;
  • Saata seal leti taga istudes e-mailiga minu ees oleva teenindaja (tõesti suurepäraselt asjalik, sõbralik ja kiire inimene) isiklikule töömeilile uuesti oma foto, mille olin juba varem politseile e-kirja teel saatnud.

Kõik! Eesti politsei tahtis mind uuesti näha selleks, et teha füüsiliselt kohapeal kõike seda, mida olin juba e-kanaleid pidi teinud. Eesti politsei tahtis, et ma saadaksin talle e-kirja teeninduses olles, mitte toimetusest! Eesti riik tahtis lisaks kulutatud ajale veel riigilõivude näol raha juurde saada.

Kui see pole protsesside tagurlus, siis mis see on? Kui see pole Eesti rahva tootlikkuse hävitamine, siis mis see on?

Kolm ja pool tundi tööaja tapmist läks ainuüksi minusugusel südalinnas töötaval inimesel. Enne mind oli dokumentide esitamise järjekorras veel 73 inimest. Ja nii tunnist tundi, päevast päeva, nädalast nädalasse. See pidavat olema veel rahulik õhtu.

Ja seda tõepoolest kurat teab kus. Kogu Harjumaa, Nõmme, Mustamäe, Haabersti on suunatud kuskile Tammsaare tee ärimajja, kuhu tavaolukorras pole ühelgi normaalsel inimesel asja. Sadade järjekorras seisvate inimeste käsutuses on kusjuures vaid üks WC (katkise veenupuga). Kesklinnast lähtuva ühistranspordi kasutajatel tuleb sinna pääsemiseks läbida Google Mapsi soovitusel umbes selliseid romantilisi nurgataguseid:

Foto: Aivar Pau

Mis oleks, Eesti politsei, kui lammutaks kogu praeguse dokumentide väljastamise protsessi klotsideks laiali ja laoks selle siis hästi läbimõeldult uuesti kokku? Mis oleks, kui muudaks e-kanalid tähtsuselt esikohale? Mis oleks, kui tooks passide väljastamise taas inimestele lähemale. Ma olen täiesti veendunud, et te pole ka ise praegu rahul, kuidas need asjad tegelikult toimivad.

Minu kogemus näitas, et kogu dokumentide taotlemise saaks suunata kenasti e-keskkonda. Ainus positiivne nähtus eile tapetud tundide puhul tundub olevat see, et lugejaid säästeti mõnest minu järjekordsest tühisest uudistükist.

Tagasi üles