Eesti tänased majandussaavutused on väga head. Me ei ole kunagi elanud nii hästi kui praegu ning enam-vähem kõikides kategooriates, kus majanduslikku heaolu mõõdetakse. Eesti SKT ületas esmakordselt 23 miljardit eurot, kasvades 2017. aastaga reaalselt 5% ning nominaalselt 9%.
Viimase kaheksa aasta jooksul on palgad Eestis pidevalt kasvanud – selle taga on peamiselt demograafilised trendid ja konvergents Põhjala majandustega. Analüütikud on aga sellisele kasvule ette heitnud palkade ennakkasvu võrreldes tootlikkusega ning madalat tootlikkust seostatakse tihti ettevõtjate tegevusetusega.
Digitaalmajanduse indeksiski tuuakse peamise väljakutsena esile ettevõtluse digitaliseerimine, mis omakorda aitaks tõsta tootlikkust. Ettevõtjatega vesteldes on selge, et tööstuste automatiseerimine käib täie hooga, sest olemasolevad ärimudelid ei pea järjest tõusvatele palkadele vastu.
Kindlasti on võimalik seda protsessi kiirendada. Tuleb siiski meelde tuletada, et need muutused ei toimu üleöö ning protsessi osaks on ja jäävad mõne ettevõtte või võib-olla ka terve sektori probleemid või hääbumine.
Lisaks – digitaliseerimine võib päädida ka inimeste koondamistega. Kõigil neil inimestel ei ole võimekust või võimalust ümber õppida IT-spetsialistideks ega targa majanduse mehaanikuteks.
Digitaliseerimine surub siinselt tööturult välja just kõige vähem kindlustatud inimesi ning see on suur oht eesti keele ja kultuuri kandjate arvule, tekitades motivatsiooni emigreeruda.
Olukorda annaks lahendada läbi teaduse ja majanduse ühisosa suurendamise lootuses, et kohalikud ettevõtjad suudavad kapitaliseerida kohalike teadlaste poolt loodud intellektuaalset omandit ja luua seeläbi väärikat äraelamist võimaldavaid töökohti eri keerukuse tasemetel. Samas on majanduse ja teaduse ühisosa täna nii väike, et mingit väga suurt läbimurret ei ole näha.