Eneken Tikk: mustade autode nädal

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eneken Tikk

FOTO: Erakogu

  • NATO pealinnadel tuleb õigustele läbi sõrmede vaadata
  • Maailm kaugeneb internetist kui õiguste ja vabaduste platvormist
  • Tallinnas rullub lahti Microsofti ja küberõiguse superstaaride konflikt

Pühapäeva õhtust voorivad lennujaama ja Tallinna popimate peatus- ja kohtumispaikade vahel mustad Mercedesed.

Nendest astuvad välja Lääne kroonitud ja kroonimata küberkuningad: endine USA küberdiplomaatia juht Christopher Painter, Valge Maja erakonsultatsioonifirma vastu vahetanud USA endine kübertsaar Michael Daniel, mõjukad mõttekodade ja ülikoolide kübersuundade juhid.

Kohal on isegi David Petraeus, endine Luure Keskagentuuri direktor. Ka tema majesteet, nagu paljud meie endisele presidendile Toomas Hendrik Ilvesele harjunud viitama, on taas vanematekodus.

Tallinnas toimub sel nädalal rekordarv küberjulgeolekuüritusi. NATO küberkaitsekeskus tähistab oma iga-aastase CyCon-nimelise konverentsi kümnendat aastapäeva. CyCon Xile sekundeerivad e-Riigi Akadeemia korraldatud Tallinna e-valitsemise konverents ja Müncheni Julgeolekukonverentsi küberjulgeolekutippkohtumine. Konverentside vahele mahub ka Microsofti kõrvalüritus ülemaailmsete kübernormide teemal.

Jääb mulje, et Eesti-nimelises kübersuurriigis tehakse maailmatasandi otsuseid.

CyConi pikaaegse eestkõneleja president Ilvese sõnum on, et kui liberaalsed demokraatlikud riigid tahavad digitaalajastul ellu jääda, tuleb neil koonduda kaitsele. Kord demokraatia kehastuseks peetud infotehnoloogia näib olevat maailma päästerõnga rolli minetanud. Rõngast näivad sedakorda vajavat end IKTst sõltuvusse sättinud riigid.

Ometi, nagu võib näha rahvusvahelise õiguse paneeli teemadest, ei ole rõnga leiutamine lihtne. Küberoperatsioonid on ideaalne viis riikide poliitiliste huvide saavutamiseks traditsioonilisi rahvusvahelise õiguse piire riivamata.

Poliitiliselt on lääne piigid selles küsimuses Venemaa, Hiina, Iraani ja teiste tüüpiliste pahalaste vastu suunatud. Ometi tuleb NATO pealinnadel tõdeda, et nende endagi operatsioonilised huvid sunnivad neid õigusele läbi sõrmede vaatama.

Ka ei kiputa arutama, kuivõrd küberrünnete põhjus on lihtsalt nende võimalikkus – ehk siis liialt vähene tähelepanu elementaarsele IT-turvalisusele, mis lihtsalt ei kõla maailmas nii popilt kui küberjulgeolek. Nii on Euroopa Liidu ja NATO riigid lähemal vaatlusel eri seisukohtadel küsimuses kas ja kui palju on riigil endal kohustus küberründeid ennetada. Samuti lähevad arvamused lahku küsimuses, kas küberjulgeoleku tagamiseks on olulisem sõjalise või mittesõjalise kaitse võime.

Samas näib, et NATO astub üha enam ühte jalga küberoperatsioonideks ja tulevikusõdadeks valmistumisel. Tallinnas võtavad kõrvuti Saksa, Prantsuse, Hollandi küberoperatsioonide asjatundjatega sõna nii kaitseminister Jüri Luik kui ka kaitseväe juhataja Riho Terras.

Paradoksaalsel kombel aga tähendab suurem rõhk kaitse- ja julgeolekupoliitikale veelgi suuremat kaugenemist IKTst kui õiguste ja vabaduste platvormist. Kanada prominentne professor Ron Deibert seab kahtluse alla, kas mitte just ülemäärane rõhk kaitse- ja riigi julgeoleku küsimustele ei saa lõpuks IKT lubatud majanduslikule ja sotsiaalsele potentsiaalile hukatuslikuks.

IKT majandusliku potentsiaali eest väidab end olevat välja (ja omaenda valitsuse vastu) astunud Microsoft. John Frank, Microsofti asepresident ja Euroopa asjade juht, on Tallinnas, et rääkida tsiviilühiskonna kaitsest valitsuste küberoperatsioonide eest.

Microsofti nägemuse kohaselt tuleb riikidel kokku leppida reeglites, mis säästaksid kasutajaid ja erasektorit küberrünnete kahjulike mõjude eest.

Selleks tuleb Microsoftil minna heitlusse Eesti presidendilt küberreeglite kirjeldamise eest ordeni pälvinud professor Michael Schmitti ja meie enda küberkuninganna Marina Kaljurannaga, kelle sõnul on tänane rahvusvaheline õigus igati piisav, et võimaldada riikidel end küberohtude vastu kaitsta.

Samas on selge, et näpuga riikidele osutades on Microsoftil võimalik vältida samuti Tallinna tulnud Facebooki saatust – olukorda, kus oma kasutajatele tuleb selgitada, miks pole tehtud endast olenevat, et nende õigusi ja vabadusi kaitsta.

Microsofti ja küberõiguse superstaaride konflikt on ehk kõige teravam, mida Tallinnas kuulda võib. Samas toimub see kontrollitud keskkonnas ning lahku minnakse ikka sõpradena – igaüks saab oma asja edasi ajada ja oma pisikest küberkrooni kanda.

Deibertit Tallinnas ei ole. Ei ole ka neid, kelle teguviisi lääneriigid on tulnud kui ühest suust hukka mõistma. Nii on võimalik üheskoos hukka mõista Venemaa küberkius oma lähinaabruses, Hiina luureoperatsioonid, ja paljude arenguriikide suutmatus oma infosüsteeme ka kõige triviaalsemate rünnete taristu staatuse eest kaitsta.

Pole vaja arutleda, kas ja kui palju lääs ise sama käekirja kasutab. Ja nii omakeskis jutte vestes ei ole vaja arutada, kas ja kuivõrd Deibertil võib õigus olla ja küberjulgeoleku veega tõesti infoühiskond kraanist alla uhutakse.

Veidi värskema mõtteainega on Tallinna tulnud tehnoloogia ja turvalisuse guru Bruce Schneier, kes näeb seost poliitiliselt eri «korvidesse» kuuluvate küberjulgeoleku ja andmekaitse teemade vahel.

Akadeemikud küsivad Tallinnas ka interneti neutraalsuse ja küberjulgeoleku seoste kohta. Sel teemal poliitikud aga sõna ei võta – nii saab akadeemiline vabadus tagatud ja jääb poliitiline korrektsus puutumata.

Otsuseid sel nädalal Tallinnas ei tehta. Kokku on tulnud vanad sõbrad.

Reedel ja laupäeval, kui mustad Mercedesed, külalisi täis, lennujaama poole vuravad, on aeg teineteisele õlale patsutades nentida, et maailm püsib (endiselt) kindlalt paigal ning kiita ennast ning oma võitluskaaslasi selle saavutuse eest.

Kuhupoole interneti turvalisus ja infoühiskond suures plaanis teel on, sel nädalal ei küsita.

Toimetaja: Aivar Pau

Tagasi üles