Aivar Pau: mina ja tehas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Aivar Pau

FOTO: Liis Treimann

Täielik müstika. Ma ei tundnud end ühel selle nädala hommikul ära. Ma pole iial ühel teemal oma seisukohta kolme minuti jooksul jõuda kolm korda kapitaalselt ümber kujunda. Aga sel hommikul see juhtus.

Olen olnud veendunud pooldaja nende seisukohale, mis leiavad mis iganes otsuse aluseks peaksid olema põhjalikud uurimised, analüüsid  ja faktide väljaselgitamine. Kui omavahel räägivad ühelt poolt terve mõistus ja argumendid ning teiselt poolt pimedad emotsioonid ja populism, siis olin mina esimese poole kaasarääkija.

Nii on see varem olnud näiteks Haabersti ringi ja vana pajuga. Ma pooldaksin jäägitult iga puu säilitamist, aga kui panna kaalukausile, kas ühe paju elu on olulisem kui uus liiklussõlm, mis vähendab tohutult ummikutes autode toodetava heitgaasi kogust ja hoiab kokku miljoneid tunde tööinimeste aega, siis pooldan ma ühe paju ohvriks toomist.

Umbes sama arvan ma Rail Balticust ja arvasin selle nädala alguseni tselluloositehasest – kui keegi tule ütlema, et ärme isegi uuri tausta ja ärme teeme asju enne otsuseid selgeks, vaid langetame otsuse mingite muude asjaolude pinnalt, siis oli see minu hinnangul väga halb jutt, siis polnud see minu arvates üldistest huvidest lähtuv tegutsemine.

Mis juhtus mu peas seoses tselluloositehasega, on aga uskumatu.  Piisas paarist infokillust ajalehes, et tehas võib tulla mu kunagise koduküla lähedale, üsna lähedale järvele, kus siiani kalal käin.

«Ainult üle minu laiba!» oli mu esimene reaktsioon.  «Kui selle tehase heitvete tulemusel peaks Saadjärves kasvõi üks viidikapoeg surema, kui ma peaksin maakodus kasvõi ühe ninatäie Kehra sarnast haisu sisse hingama, siis...! See järv on igavesti rikutud, kui sinna peaks kasvõi mõni ämbritäis mingit tehasevett sisse lastama! Mina ja mu lapsed sinna enam ujuma ei lähe!»

Haarasin kiiresti kaardi ette ja selgus Lähemalt kaarti vaadates selgus, et ju plaanitakse tehas rajada siiski kuskile Koogi oja või Laeva jõe äärde, mis oma veed – suur kergendus?! - täpselt vastupidises suunas Emajõkke viivad. Müstika jätkus: selle teadmise pinnalt sai minust taas veidi analüüside ja uuringute austaja.

Olgu inimaju keerukusega kuidas on, aga jah, ma hakkasin kuidagi väga mõistma neid emotsioonidest pimestatud protestijaid Emajõe kallastel. Olen nüüd ise ka tegelikult selles küsimuses pigem üks neist. See tehas puudutas järsku mind, see polnud enam kauge ja üldine. Sellest hetkelisest tundest piisas, et jõuda mu järgmiste mõteteni.

Me tegelikult ei taha seda tehast Eestisse, teeme puidust parem kunstnikerdusega esmaabikappe, saepuruplaate, vineerist mööblit ja pelleteid. Ei taha mingit kahtlast solki oma veekogudesse, olgu siis Vooremaal, Äntus või Kõrvemaal. Olgu see heide kasvõi destilleeritud vee puhtuseni filtreeritud ja keedetud. Ma ei taha seda.

Jube tähtis on ikka see elukvaliteet, mida linnavurled maalt saamas käivad või mida maaelanikud püsivalt elavadki. See on midagi palju enamat ja kidagi palju olulisemat, kui järjekordne tehas. Tehased ei tee Eestist Eestit, neid võib rajada ka mujale.

Tagasi üles