Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2018/06/08/7889525t1hd196.jpg)
«Open the pod bay doors, HAL!» ütles Dave.
«I’m sorry, Dave. I’m afraid I can’t do that,» vastas HAL.*
Dialoog on pärit Stanley Kubricku filmist «2001: Kosmoseodüsseia», mille esilinastusest möödus tänavu aprillis pool sajandit. HAL 9000 oli filmi tehisintellekt Jupiteri poole suunduva kosmoselaeva Discovery One pardal. Teel tekib HALil oma agenda ja ta hakkab inimestest meeskonnaliikmeid tapma.
Astronaut David Bowmani ja HAL 9000 vaheline vestlus on üks mõjusaimaid kogu inimesele tuntud ulmeajaloos, ning sellest ajast saadik on minusugused ulmenohikud unistanud sellest, et oma seadmetega rääkida. Nii et pärast seda, kui olin koju toonud ja üles seadnud oma esimese Google Home Mini nutikõlari, ütlesin ma sellele (talle?) just need sõnad. Kõlar vastas: «Ma ei saa seda teha. Aga ukse kõrval lillepoti all on võti, ava uks ise.»
Google Assistant, mis pesitseb minu nutikõlaris, pole tegelikult tehisintellekt, nagu pole seda ka Amazoni Alexa, Apple’i Siri või isegi Microsofti Cortana, mis on võimelised aru saama (enamasti), mida inimene räägib, ja vastavalt sellele käske täitma. Tegemist on nutikate algoritmidega, mis, ehkki piiratult, saavad hakkama hämmastava hulga ülesannete täitmisega ja teiste kodumasinate juhtimisega. Kõige asjalikumaks peetakse neist Alexat, aga teatud põhjustel valisin ma Google Home Mini.
Et virtuaalsed assistendid saaksid oma tööd korralikult teha, kuulavad nad kogu aeg pealt, mis ruumis toimub. Kui kõlab võlusõna «Hey Google» või «OK Google», aktiveerub kõnetuvastus ning digikratt on valmis käske täitma. Kõige lihtsam on lasta minikõlaril hommikul päevauudiseid, ilmateadet, lehelugusid ja sporditulemusi ette lugeda.