Venemaa hambuni relvastatud droon-tank ei saanud Süürias hakkama

Uran-9 Foto: Sergei Savostyanov / Sergei Savostyanov/TASS

Venemaa mehitamata Uran-9 lahingdroon kannatas Süüria katsetuste ajal arvukate tehniliste probleemide käes, mis muutsid selle sisuliselt kasutuskõlbmatuks.

Uran-9 tehnilisi probleeme lahati Peterburis toimunud kaitsekonverentsil, kus katsete tulemusi tutvustas Vene kaitseministeeriumi kolmas keskuuringute instituut. Tulemuste kokkuvõtet võib näha siit.

Esimest korda 2016. aastal avalikustatud Uran-9 on mõeldud jalaväe tuletoetuseks. See on natukene üle viie meetri pikk ja kaalub pea 10 tonni. Oma suuruse kohta on mehitamata sõiduk aga väga raskelt relvastatud. Masinal on 30 mm 2A72 automaatkahur ja neli 9M120-1 Ataka kaugjuhitavat tankitõrjeraketti.

Selline tank võib olla ühtaegu surmav nii vaenlase jalaväele kui tankidele.

Vägevast relvastusest pole aga paraku palju kasu, kui sõiduk ei jõua kunagi nende kasutamiseni. Uran-9 lausa kubiseb tehnilistest probleemidest. Drooni üks kõige tõsisemaid puudujääke on selle ühendus mehitatud juhtjaamaga, mis kaotas pidevalt masinaga side.

Tank sai minna juhtjaamast ainult 300–500 meetri kaugusele ja ka siis oli ühendus äärmiselt katkendlik, seda eriti linnakeskkonnas. Enamasti kadus side alla minutiks, kuid vähemalt ühel juhul kaotati drooniga ühendus enam kui pooleteiseks tunniks.

Samuti loeti konverentsil Uran-9 üheks suurimaks probleemiks selle roomikute kehva vastupidavust, mis on mõnevõrra üllatav, arvestades, et venelased on kogenud tankide ehitajad. Drooni roomikud vajasid pidevalt parandustöid.

2A72 automaatkahuri puhul toodi probleemina välja selle viiteaeg, mis jäi laskmise käsu andmise ja tule avamise vahele. Vähemalt ühel juhul ei lasknudki relv käsu peale. Samuti pidi sõiduk tulistama ainult seistes, sest sihtimise optika polnud sõidu pealt laskmiseks piisavalt stabiilne.

Vaatamata sellele, et Uran-9 osutus Süüria katsete käigus täielikuks läbikukkumiseks, ammutasid venelased selle pealt palju väärtusliku infot. Kui Venemaa kaitsetööstus suudab nendest vigadest õppida, siis võib neil tulevikus olla NATO vastu veel üks ohtlik relv.