IT-juht: millist reformi vajavad Eesti e-teenused?

Agu Leinfeld Foto: Erakogu

Millised muutused need on, mis aitavad meil kõigil koos paremini hakkama saada ning meie ühiselt kokku kogutud raha avalike teenuste arendamiseks paremini kasutada? Dateli tarkvara- ja tehnoloogiadirektor Agu Leinfeld pakub välja neli olulist teemat, kus muutused on tema hinnangul hädavajalikud.

Äriarhitektuur paika.

Mida see tähendab? Seda, et riigi osutatavate teenuste puhul  süveneb korraldamatus tööjaotuses, mis omakorda hajutab vastutust.

Eestis on korduvalt tekkinud lahknemine vastutuse osas sõltuvalt teenuste osutamise kanalist. Näiteks paikneb praegu ruumiinfo maade ja aadresside kohta keskkonnaministeeriumi, kinnistute osas justiitsministeeriumi ning hoonete osas hoopis majandusministeeriumi haldusalas. Enamik riike maailmas hoiab sellised teemad koos ühes vastutusalas.

Veel näiteid. Isikute tuvastamise eest füüsilises maailmas on meil vastutav siseministeeriumi ja elektroonilises kanalis majandusministeeriumi valitsemisala. Isikute tahte kinnitamist – allkirjastamine, tehingute kinnitamine – füüsilises keskkonnas korraldab justiitsministeerium ning elektroonilises keskkonnas majandusministeerium.

Erasektoris on ammu ilmselge, et kliendi teenindamine füüsilises ja e-keskkonnas peab olema ühtse vastutuse all, riigis see millegipärast nii ei ole.

Me oleme väike kogukond ega pea kulutama ressursse spetsiifiliste oskuste ja teadmiste tekitamiseks mitmes kohas ning siis pingutama, et korraldada nende valdkondade vahel koostööd. Ja siis veel rabelema, et kõrvaldada sellest kõigest tekkinud tagajärgi.

Kui mõni oluline avalik teenus ei tööta ning pressiüritusel rivistuvad üles mitme ministeeriumi ja ametkonna juhid, peame kodanikena endalt küsima: kas see on disain, mida oleme riigi teenusele teadlikult soovinud?

Ei ole olemas IT projekte.

On ainult äriarenduse projektid IT komponendiga. Meil ei ole kasu andmekeskustest, ID-kaartidest ega «euroraha taotlustingimustele vastavast tarkvarast». Meil on kasu nende tehnoloogiate abil toimivatest avalikest teenustest.

Anname rahastamise kohta suuremad õigused äripoole tellijatele. Nemad teavad, kuidas oma teenust nii korraldada, et saada paremaid avalikke teenuseid. Eelarved ei tohi olla kinni «eelarveridadel», vaid peavad olema rohkem seotud vastutusega avaliku teenuse osutamisel ja kvaliteedi kasvatamisel.

Tugevdame tellimise oskust avaliku sektori tellijate poolel ning kaotame samas dubleerivad IKT rollid eri ministeeriumite IT-majades. Praegu on enamiku avaliku sektori ebaõnnestuvate IT-projektide taga puudulik ülesande püstitus n-ö äri poolel. Kuidas seda saab  parandada? Viimastel aastatel on olnud lahendus, et värbame rohkem inimesi riigi IT-asutuste poolele ning nimetame seda targa tellija tekkimiseks. Mina nimetan seda võtmete otsimiseks sellest toast, mis on valgem, mitte sellest toast, kus võtmed ära kadusid…

Mis on selle trendi tulemus? Avalike teenuse arendamise koostöö erasektoriga liigub järjest väiksemate lisandväärtuste pakkumisele. Riigi tänane mudel on olulises osas omale IKT tööjõu rentimine. Samas iga lisakiht lõppväärtuse saajate ning selle tegelike realiseerijate vahel ei tee meid ühiskonnana efektiivsemaks.

Kogu maailm liigub väärtusahelate reformimisele nende lühendamisega ja optimeerimisega. Meie e-teenuste arendamise aparaat aga ehitab järjest paksemat puhvrit ning teeb järjest vähem koostööd avalike teenuste väljamõtlemiseks, kujundamiseks ning kasutajale orienteeritud disainimiseks.

Sõnastame arusaadava eesmärgi teenuste reformimiseks – miks me seda teeme ning mida soovime saavutada.

Praegu plaanib riik IT-valdkonnas väga mahukaid üksikinvesteeringuid, kokku sadu miljoneid eurosid. Kuid neil puudub ühine siht – mida me soovime tulemusena kokku saada.

Mis on see uus kvaliteet, mida eri IKT investeeringud meie inimestele tagasi annavad? Ühiskondlikult olulised ja tähenduslikud muutused, mis tegi eelmisel kümnendil Eesti e-riigi edukaks, on tänaseks meie arengudokumentidest välja kirjutatud. Palju räägitud põhimõtet «riik kogub andmeid üks kord» (once only) tänases seadusruumis enam sisuliselt kirjas ei ole.

Meie andmevahetuskihi x-tee uuendamise projekt oli riigile tervikuna pikk läbikukkumine. Miks? Sest see oli tehnoloogia uuendamise projekt ilma selgelt püstitatud ärilise eesmärgita.

Millist uut kvaliteeti me soovime saada võttes ette uusi investeeringuid? Kas lihtsalt peenhäälestame suure raha eest ning usume, et oleme jätkuvalt maailma parim e-riik? Seda võib mõelda ainult siis, kui Eestist ja Euroopa Liidust välja ei minda, et vaadata, mida tehakse Hong-Kongis, Singapuris, Austraalias või isegi Ukrainas.

Kui ühiskonna mõjust rääkijad hakkavad rääkima tehnoloogiatest (pilved, blokiahelad, mikroteenuste arhitektuur), siis jääb varju see, miks me tehnoloogiaid tegelikult vajame. Ja kui tehnoloogiainimesed hakkavad arvama, et see kõik ongi selline keeruline asi, millest tavainimesele on raske rääkida, siis on mure seda suurem. Oskus väljendada enda loodu tõelist väärtust inimese jaoks on inseneri olulisemate oskuste hulgas.

Avame avalike teenuste osutamise võimalused erasektorile.

Usun, et ühiskond on küps, et avada teadlikumalt ja laiemalt ennast uutele mudelitele. Kui otsime vastust küsimusele, kust leida juurde tööjõudu, siis ühe olulise võimalusena tuleb leida avaliku teenuse osutamises vorme, mis asuvad avalikke teenuseid osutama erasektori toel.

Vähendame sellega riigiaparaadi koormust ning loome nii võimalused ja eeldused häid e-teenuseid ka päriselt eksportida. Miks on selline olukord, et me oleme väga uhked oma e-riigi üle, aga me ei ole ca 20 aasta jooksul jõudnud nende «maailma parimate» ja «väga edukate» lahenduste tegeliku ekspordini? Kui nad tõesti nii head on, siis ei tohiks ju müügiga probleemi olla? Võib-olla on aeg avalikult välja öelda, et ministeeriumite IT-majadel on ambitsioon ise teenuseid eksportida? See on selge turu solkimine.

Tegelikkus on selline, et Eesti avaliku sektori IT-tellijad peavad tänaseni normaalseks kirjutada hangetesse ja lepingutesse sisse nõuet, et nendele tehtud töid ei saagi lahenduse teinud eraettevõte ekspordiks kasutada. Töid tegelikult teostanud arendajad EI TOHI kasutada tehtud tööd oma toote arendamiseks (küsitakse ainulitsentsi). 

Osa ministeeriumid on arvamusel, et neile on jõukohane ning mõistlik hakata tegelema iseseisvalt IKT-alase tootearendusega. Kas me tõesti soovime, et maksumaksja raha eest tekivad riigiaparaati lisaks tootearenduse, aga miks mitte ka turunduse, ekspordi, teadus- ja arendusetegevuse ning muud üksused?

Me riigina peaksime kiiresti kaotama IT-oskuste ja rollide tarbetu dubleerimise nendes kohtades, kus normaalne turg (veel) eksisteerib. Nii saaksime erasektorisse tagasi kümneid, tõenäoliselt isegi sadu praegu maksumaksja palgal olevaid tublisid IT-spetsialiste. Lisaks suudame sel moel väärikamat palka maksta ka neile, kes tegelikult  avalikke teenuseid osutavad. Eesti väärib neid muutusi.

Agu Leinfeld on üks riigi elektroonilise identiteedihalduse (sh ID-kaardi) loojatest. Ta on töötanud kodakondsus- ja migratsiooniameti IT-juhina ning SMITi juhina. Agu on IT Akadeemia juhtkomisjoni liige.

Toimetaja: Aivar Pau