Teise riiki odavamate kaupade järele ostureisile suunduvad Balti riikide elanikud läbivad selleks aastas kokku 3,7 miljardit kilomeetrit ja jätavad endast maha üüratu ökoloogilise jalajälje.
Põhjus Lätti mitte minna: alkoralli paiskab õhku üüratu koguse süsihappegaasi (22)
16. august 2018, 11:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autoga naaberriiki ostlema suunduvate inimeste aastane ökoloogiline jalajälg on 487 400 tonni süsihappegaasi, selgub Hollandi uurimisinstituudi Regioplan ja konsultatsioonifirma EY tehtud uuringust.
«Selline heitmete määr vastab kogusele, mida paiskab välisõhku ühes aastas üks kivisöel töötav 100-kilovatise võimsusega elektrijaam,» kommenteeris EY Eesti vanemkonsultant Andrus Arbeiter. «Samas arvestades, et Euroopa Liidus puudub võimalus inimeste liikumisvabadust piirata, saab piirikaubandusest tulenevat keskkonnamõju vähendada vaid inimestes majanduslikku ajendit ehk hinnaerisust kaotades.»
Kui arvestades vaid seda mõju, mis kaasneb autoga välisriiki ostureisile suunduvate inimeste näol, on piiriülesel ostlemisel kolme Balti riigi elanike ökoloogiline jalajälg hinnanguliselt 487 400 tonni süsihappegaasi eraldumine. Ent kogumõju on tõenäoliselt isegi kõrgem, kui võtta arvesse ka teiste transpordiliikidega reisivad piiriüleste ostude sooritajad.
Andrus Arbeiteri sõnul läbitakse välisriiki odavamate kaupade järele ostureisile suundudes sageli 100–200 korda pikem vahemaa võrreldes oma kodupoega. Ta lisas, et see annab taas kord kinnitust järeldusele – naaberriigist ostlemine pole vaid piiriäärsete elanike harjumus, vaid kujunemas normaalsuseks ka kaugemates keskustes.
«Kui räägitakse piiriülesest ostlemisest, räägitakse sageli maksu- ja töökohtade keeles. Samas näitavad need andmed, et samavõrra teemakohased probleemid on ka koormus teedele ja kaasnev keskkonnamõju ehk kaudselt kaasnevad kulud kogu ühiskonnale,» märkis Regioplani ekspert Jerzy Straatmeijer.