Tapjamasinate tehisintellekt – kas masinad teevad inimeste eest elu ja surma otsuseid?

Roboti koopia Londonis toimunud tapjarobotite vastasel meeleavaldusel.

FOTO: Carl Court/AFP/Scanpix

Legaalselt arendatavast tsiviiltehnoloogiast võib vaid mõne rakendusliku sammuga saada sõjaline masin ning seetõttu ei omaks tehisintelligentsete tapjarobotite keeld mingit mõju neile riikidele või relvastatud rühmitustele, kes otsustavad keeldu eirata, kirjutab NATO küberkaitsekeskuse rahvusvahelise õiguse teadur Maarja Naagel.

Tehisintellektist ja autonoomsetest masinatest räägitakse sageli hoiatavas võtmes, kirjeldades pilvedest ründavaid droone või süngeid tulevikustsenaariume inimeste vastu pöörduvatest masinatest.

Nende lugude puhul tuleb meeles pidada, et tehnoloogilised arengud ei ole mustvalge teema. Autonoomiat tuleb eristada automaatikast – viimane tähendab etteprogrammeeritud käskude automaatset kordamist, esimene aga põhineb masinõppel. Praktikas võib piir nende kahe vahel olla hägus.

Autonoomia võib esineda masina eri funktsioonides. Näiteks relvastatud mehitamata õhusõidukil võib olla autonoomne navigeerimise võime, kuid sellel paikneva relva kasutamise üle otsustab siiski inimene. Sellisel juhul pole põhjust rääkida autonoomsest relvasüsteemist.

Autonoomsete relvasüsteemide õigusküsimuste üle arutledes peetakse silmas selliseid relvasüsteeme, mis teatud parameetrite põhjal ise «otsustab» sihtmärgi tuvastamise ja hävitamise üle. Peamine küsimus, mille üle õigusteadlased, tehnoloogia eksperdid, erinevad valitsusvälised organisatsioonid ja ÜRO raames ka riigid pead murravad, on järgmine: kas ja millistel tingimustel võib inimese elu ja surma üle otsustamise masinale delegeerida.

Laias laastus jagunevad seisukohad kaheks.

Spektri ühes servas on need, kes leiavad, et kuna masinasse ei ole mitte kunagi võimalik programmeerida inimesele ainuomast moraali ja eetikat, siis on sellised relvasüsteemid oma olemuselt õigusvastased ning nende arendamine ja kasutamine tuleb ära keelata. Siia gruppi kuuluvad ka need, kes näevad tehisintellektil põhinevates tehnoloogiates küll potentsiaalseid kasutegureid, kuid peavad nende masinate tegutsemise ettearvamatust siiski liiga suureks riskiks, et lubada sõjalist kasutust.

Teise leeri arvates on võimalik luua autonoomseid relvasüsteeme, mida teatud piiratud keskkondades ja väga täpselt määratletud tingimustel on võimalik õiguspäraselt kasutada ja mis inimese lahinguväljalt kaugemal hoidmisega aitavad inimelusid säästa. Näiteks tuuakse asustamata kõrbealal asuva radarsüsteemi hävitamise autonoomse ründedrooniga. Selle seisukoha järgi tuleks autonoomsete relvasüsteemide kasutamist reguleerida, olgu siis kehtiva õiguse tõlgendamise raames või uute normide loomisega.

Mõlema variandiga kaasneb oluline praktiline probleem. Autonoomsete relvasüsteemide keeldu oleks praktikas väga raske jõustada, kuna tehnoloogia ei ole oma olemuselt puhtalt militaar- või tsiviilotstarbeline. Erinevus tuleneb vaid rakendamisest.

Legaalselt arendatavast tsiviiltehnoloogiast võib vaid mõne rakendusliku sammuga saada sõjaline masin. Näitena võib siin nimetada näotuvastuse tehnoloogiat, mida saab kasutada nii mobiiltelefoni sisse logimisel kui sõjalise sihtmärgi tuvastamisel.

Seetõttu ei omaks keeld mingit mõju neile riikidele või relvastatud rühmitustele, kes otsustavad keeldu eirata. See aga omakorda paneks õiguskuulekad riigid ebasoodsamasse olukorda, kuna neil pole võimalik samaväärse tehnoloogiaga rünnetele vastata.

Reguleerimise pooldajate peamine praktiline väljakutse seisneb selles, et ühtses arusaamises ja uutes normides kokkuleppimine on väga keeruline, kuna riikide seisukohad on diametraalselt erinevad. Samuti on kõnealuse tehnoloogia keerukusest arusaamine strateegilisel ja poliitilisel tasandil enamasti väga piiratud. Napib poliitilist tahet uuteks kokkulepeteks.

Kokkuvõttes – kiireid ja lihtsaid lahendusi ei ole. Kuid tegelikkuses pole tehnoloogia areng ka päris nii kaugel, kui kiputakse arvama. 

Igal juhul on algatused, mis innustavad probleeme teadvustama ja lahendusi leidma, väga tänuväärsed ning  seisukohtade vastandlikkusest ei tasu heituda.

Toimetaja: Aivar Pau

Tagasi üles