Aivar Pau: Eesti riigi juubelisõnum rahvale: «Kraabi lahti!»

Aivar Pau Foto: Liis Treimann

«Kraabi lahti ja võida 1918 eurot!» See on üks sõnumitest Eesti riigilt oma rahvale juubeliaastal. Sõnum, mida jagab meile kiirloteriil oma rahva mängurlusel ja hasardisõltuvusel elutsev ja selle abil valitsejate kassasse ligi 10 miljonit eurot aastas toov riigiettevõte Eesti Loto.

See on vaid üks näide sellest, milliseid limaseid haaratseid võib välja ajada monstrum nimega riigiettevõte, kui pole väga selgelt läbi mõeldud, kas, miks ja mis eesmärgil on riigil üldse vaja teda asutada olnud.

Vähemalt sama – aga tegelikult veelgi ohtlikumat – trendi näitab riigiettevõtte Elektrilevi ümber toimuv. Selle valitsejaks oleva majandusministeeriumi (MKM) käitumisest ilmneb sihikindel soov peksta maksumaksja rahaga eraettevõtlus välja turgudelt, mille abil riik oma kassat täita soovib.

Nägime seda esmalt internetikaablite maakodudesse vedamise teemal ning see asjade käik on olnud tõesti halenaljakas.

Kõigepealt hõiskasid riigikogulased Tanel Talve ja teised, kuidas üks seadusemuudatus avas justkui Elektrilevi õhuliinid tasuta kõigile internetiettevõtetele oma kaablite vedamiseks ning nüüd jõuab õnn peagi kõigi meie õuele.

Mis tegelikult juhtus, oli see, et MKM lasi Elektrilevil kehtestada siiski nii krõbeda «koormuse talumise» (Eesti riik, seda sa tegema peadki – ettevõtlusele võimalusi arenemiseks looma!) hinna, et peale Elektrilevi pole  mööda neid poste veetud mitte ühte meetrit ettevõtete valguskaableid.

Sellega lõi riik ka ideaalse eelduse selleks, et keegi jumala eest ei tuleks noolima endale sellesama riigi jagatavat 20 miljonit eurot sellesama kaabli vedamise toetamiseks. Kui see ei ole keelatud riigiabi, siis ma küsin, mis üldse on?!

Kui riigihankel osaleb peale riigiettevõtte veel vähemalt üks tõsiseltvõetav eraettevõte, siis peaks riik end sellest hankelt pigem kohe taandama – turg on olemas, ära sekku! Ametnike jutud sellest, et riigiettevõtete osalemine riigi enda korraldatud hangetel aitavat justkui konkurenti parandada, tunduvad õõnsatena.

Päris käest läks olukord mõne nädala eest elektriautode kiirlaadimisvõrgustiku ELMO mahamüümise teemal. Riigiametnike paha üllatusena julges üks ettevõte teha sellele oma pakkumise ja mis veegi hullem – see oli suurem Elektrilevi omast. Tundub, et muud ei jäänudki lõpuks üle, kui väänati eraettevõttele kaela süüdistus, et too ei suutvat võrku «katkematult» jätkata (kas keegi kujutab ette, mida see tähendab?)  käigus hoida, ja sellest piisas, et too üle parda heita.

Nii kasvatab Eesti riik järjekordset monstrumit. Nii sekkub riik lubamatult turgudele, kus on huvi tegutseda eraettevõtlusel – riigi peamisel tuluallikal. Nii saeb riik tahtlikult ja sihikindlalt oksa, millel ta ise istub.  

Aga need kaks riigiettevõtet on vaid kogu tahuka paar külge, nimega Ebaeetika ja Lollus. Kolmas külg kannab nime Salamaks. 157 miljonit  on selle suurus käesoleva aasta riigieelarves. Eesti Lotolt kümmekond, Eesti Energialt 16, Tallinna Sadamalt 105, Eleringilt 20 miljonit.

Pikalt jahumata – riik peaks minu sügavalt isiklikul hinnangul tegutsema ettevõtlusega vaid valdkondades, kus see täidab riigi toimimiseks vajalikku rolli või ka auke valdkondades, kus eksisteerib turutõrge, ehk eraettevõtlusel puudub (ka tegelikult) huvi tegutseda.

Asjaolu, et riik kogub oma äriühingutelt dividendina näiteks pea pool kogu kõigi aktsiisidega kogutavast (333 miljonit sel aastal), viitab sellele, et kasumlikust äriajamisest ja vajadusel turu solkimisest on saanud eesmärk omaette. Ja see tundub vale. Eriti varjatud elektrimaks Eesti Energia ja tema tütarde näol.

Pole kahtlust, et riik võiks hallata raudteetaristut, suursadamaid ja vangide tööd, aga kas keegi oskab mulle öelda, millist avalik-õiguslikku eesmärki täidab Eesti Loto, Saku suurhall või põllumajandusloomade jõudluskontroll?

Vaatan seda riigi äriühingute nimekirja ja mõtlen, kas riik ikka on päriselt ka läbi mõelnud, milleks ta peale rahateenimise neid ettevõtteid omab? Kui selleks sisuks on aga vaid «kraabi lahti, kallis kodanik», siis on midagi väga valesti läinud.  Kui eraettevõtluselt teenuse ostmise asemel tegeletakse talle riiklikul tasemel kaika kodarasse loopimisega, on asi päris halb.

Ametnike keeles: riigivaraseadus võimaldab riigil osalust omada nii avalikel eesmärkidel kui ka tulu teenimise eesmärgil, mille abil hiljem avalikke eesmärke finantseerida. Minu ettepanek: kustutaks selle «tulu teenimise» sealt ära.