Sõiduproov: uus Peugeot Rifter on üks praktilisemaid sõiduautosid
15. oktoober 2018, 13:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti pole see maailma kõige ilusam auto, kindlasti ka mitte kõige võimsam ja nõtkem, aga uus Peugeot Rifter on kahtlematult üks praktilisemaid autosid nii suurperedele kui neile, kel ikka ja jälle vaja midagi suuremat oma sõiduautoga vedada.
Pole ta õieti ei sõidu- ega tarbeauto. Ometi on ta parasjagu mõlemat, lahe sümbioos mahutavusest ja sõidumugavusest. Kuni kohalt äravõtmiseni arvad, et istud millegi suure ja kohmaka rooli, valmistud selleks, teed randmedki soojaks – ja nagu oled paigalt liikunud, unustad selle kõik kohe.
Peugeot on näinud tublisti vaeva selle nimel, et Rifterit juhtides tunneksid end selgelt sõiduauto juhina. Vaatamata kõrgele kliirensile, suurtele ratastele ja laiendatud rattakoobastele.
Hoogsamalt ringteele sõites suurt väljavajumist ei tajunud, isegi üllatavalt kergelt õnnestus kurvides auto õigel suunal hoida. Kiirendus suur sel masinal pole, kuid hätta kindlasti ei jää.
Kütust võtab Rifter oma suurust arvestades muidugi kuritegelikult vähe. Kõigest 4,3 liitrit sajale. Mootoriks oli mul 1,5-liitrine (100 hj) diisel, manuaalkäigukast seejuures kuuekäiguline.
Või noh, tegelikult nagu linnamaasturi roolis oleks. Aga mis teeb Rifteri praktiliseks ja mitte «tavaliseks» sõiduautoks? Kaugelt vaadates kahtlematult auto kuju ja kõrgus. Teiseks muidugi asjaolu, et tagauksed avanevad taha libisedes – üllatavalt kergelt seejuures.
Ja muidugi mahutavus. Selle saab kohe tellida kas viie- või seitsmekohalisena. Kui jääda viie juurde, siis tagaistmed on nii tasaselt pagasiruumi pinnaga kokku klapitavad, et tekkiv vaba pind on suur nagu tantsusaal. Olgu siis spordivarustuse või maakodust kaasa antud kartulikottide veoks või miks mitte matkatelk koju jätta ja teha endale sellest ajutine magamistuba. 5-kohalise tavaversiooni puhul tuleb mahutavuseks siis 3500 ja long-versiooni puhul koguni 4000 liitrit.
Kaasaegne juhtimistehnoloogia on muidugi kaasas ka sellel masinal – alates sõidurajal hoidjast ja lõpetades kõikvõimalike ohuandurite, hädapidurduste ja parkimisabimeestega. Kõikvõimalikud hoovad ja nupud intuitiivselt täpselt seal, kus nad olema peavad. Seisupidur on elektrooniline. Lisavarutuses näiteks vihmasensoriga esiklaasipuhasti ja automaatsed esituled. Ainult kohvitopse pole kuskile panna.
Auto sisemuses oli veel lage disainima pandud ka valgustabloo, kuid selle mõte mulle väga kohale ei jõudnudki.
Väljaspool torkavad jätkuvalt silma Peugeot LED-tuled – need lihtsalt on viimastel aastatel ülihästi disainitud, nii tagumised kui päevasõidu omad. Küljekaared nii rataste kohal kui küljel annavad kompaktsust ja hoogu, ehk veidi elegantsigi. Võtmevaba lukustusest vabastamine on lihtsalt lahe.
Kui arvestada seda, et nii mahuka ja samas säästliku auto eest tuleb välja käia vaid ligikaudu 20 000 eurot, siis rõhutab hinna ja kvaliteedi suhe selle auto praktilisust veelgi.