Postimehe video: milline näeb välja Eesti juhtiv e-spordivõistlus?

Eelmisel pühapäeval toimus Tallinnas, Telliskivi loomelinnaku Erinevate Tubade Klubis selle hooaja esimene etapp võistlussarjas Virtuaalpallurid. Vaatamata oivalisele ilmale kogunes tubastesse tingimustesse üle saja e-spordihuvilise, et panna end proovile mängudes nagu FIFA (jalgpall), WRC (ralli), Tekken (kaklus) ja NBA (korvpall).

«Usun, et meie võistlussari on lähim asi Eesti meistrivõistlustele,» märkis peakorraldaja Henrik Ehte, kelle sõnul arenes Virtuaalpallurite sari välja esmalt sõprade ringis peetud mänguõhtutest.

«Keskendume eelkõige spordimängudele, nagu FIFA ja NBA. Tase on selline, et päris mitmed, kes tulnud, on selle tugevusest ära kohkunud. Enamasti tulevad Virtuaalpallurite turniirile mängijad, kes teavad, et nad on head, räägib Ehte.»

Tol päeval Tekkenis võistelnud Raiko Puust, kes kuulub ka MTÜ Eesti E-spordiliit (EOK tunnustust pole ja seda pole ka taotletud) juhtide sekka, märkis, et e-sporti iseloomustab universaalsuse puudumine – see, mis populaarne ühes maailma otsas, on teises tundmatu. Ja vastupidi.

«Ning kui rääkida e-spordist kui publikualast, siis on peamine probleem, et võhiku jaoks jääb ekraanil nähtav arusaamatuks. Kõrvaltvaatajal pole võimalik professionaali vilumust nautida, sest tegevus käib kiiresti ja on oma nüanssides hoomatav ainult spetsialistile,» sõnas Puust.

Eesti paremate FIFA-mängijate sekka kuuluv Andreas Jass Valdaru märkis, et tema jaoks on tegu hobiga, mille peale kulub aga päris palju aega. «Mängin iga päev neli-viis tundi, nädalavahetustel rohkem. Sportliku hasardi saab videomänguga  rahuldatud, aga reaalselt platsil jalgpalli mängida on mõnusam. Samas on FIFA minu jaoks lisaks võistlusele ka sotsiaalne tegevus,» sõnas Valdaru.

Rahvusvaheline tipptase on endise Levadia noortevõistkonna liikme Valdaru sõnul Eestist meeletult kaugel. Eduka FIFA-mängija peamised omadused on aga kannatlikkus, distsipliin ja strateegilise mõtlemise oskus.