Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
/nginx/o/2018/10/26/11526634t1h3143.jpg)
Võtan istet. Ei, mitte lennukis, kuhu need klapid on mõeldud. Kaugel sellest. Istun eaka pesumasina ja maksimumvõimsusel töötava õhupuhasti vahele. Panen Spotifyst mängima Arvo Pärdi «Da pacem Domine» ja naudin. Eesti Filharmoonia Kammerkoor Paul Hillieri juhatamisel kõlab enesessevaatavalt, hillitsetult, õrnalt.
Panen koorimuusika korraks pausile ja kuulen taamal tsentrifuugivast pesumasinast kostvat sahinat. See meenutab kevadist tuulehoogu, et mitte öelda kallimat, kes norskavale voodinaabrile armastav-etteheitvalt shh-hh teeb, aga nii, et teinepool mitte mingil juhul üles ei ärkaks ega lõpetaks norskamist.