Kas Terminaatoril on õigusvõime?

Foto: Margot Maksing / Derling Primus

Olgu tegemist Arnold Schwarzenegger’i kehastatud tegelaskuju Terminaatori, isesõitva auto või tagasihoidlikuma pakirobotiga, siis varem või hiljem kerkib ikka küsimus sellest, kes vastutab roboti põhjustatud kahju eest. Vastutusega laiemalt seondub õigussubjektsus ja ka õigusvõime ehk lihtsamalt öeldes võime omada õigusi ja kanda kohustusi. Spekuleeritakse, kas robotid peaks tulevikus olema õigussubjektid ning kas robotitele peaks tekkima õigusvõime. Sageli osutub seejuures problemaatiliseks „roboti“ määratlemine. Sama münti teist poolt uurides selgub aga, et tulevikus võib problemaatiliseks osutuda ka inimese legaaldefinitsiooni määratlemine.

Tänapäeval tunneb õigussüsteem tavapäraselt kahte õigussubjekti – füüsilised isikud (inimesed) ja juriidilised isikud. Igal inimesel on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime. Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja -kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele. Inimese õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga. Juriidilise isiku õigusvõime algab selle registrisse kandmisega. Füüsilise isiku ja juriidilise isiku segamini ajamine on olemuslikult võimatu (jättes kõrvale vaidlused juriidilise isiku esindajana tegutsemise üle).

Tehnoloogia ja meditsiini käsikäes toimunud areng võimaldab inimestel asendada kulunud või viga saanud liigeseid (näiteks puusaliigese operatsioonid). Samuti on võimalik asendada puuduvaid jäsemeid proteesiga. Ebaharilik ei ole enam ka südame töö parandamine tehisrütmurite ehk kardiostimulaatoritega. Inimesed ei piirdu aga ainult kaotatu taastamisega, vaid otsivad võimalusi tehnoloogia abil oma võimeid edasi arendada.

Varasemalt ulme-filmide ja koomiksite maailmas toimetanud küborgid (küberorganismid) on tänapäeval muutumas käega katsutavaks reaalsuseks. Näiteks on kunstnikku Neil Harbisson’i nimetatud maailma esimeseks ametlikult tunnustatud küborgiks, sest värvipimedana sündinud kunstnik lasi endale paigaldada antenni, mis muudab värvid talle tajutavateks helideks. Juba tekkis ka esimene õiguslik probleem – nimelt, kas lubada kunstnik koos antenniga passipildile?

Oletame aga, et mõni küberorganismi fanaatik asendab aastate jooksul kõik jäsemed ja organid allapoole kaela. Neurokirurg doktor Sergio Canavero on juba aastaid rääkinud plaanist läbi viia maailma esimene inimpea siirdamine ning teinud selleks väidetavalt mitmeid edukaid katseid (senini mitte ühtegi elavate inimestega). Samas ei ole tegemist siiski täiesti võimatuga. Samuti ei ole välistatud, et pead oleks sel viisil võimalik siirdada ka tehis-keha külge. Kas seejärel on jätkuvalt tegemist inimesega ja õiguslikult füüsilise isikuga?

Kui vastata küsimusele eitavalt, st tegemist ei ole füüsilise isikuga, siis on vaja selle uue olendi õigussubjektsuse täpsem reguleerimine. Kui aga vastata jaatavalt, siis järelduks, et inimese pea või näiteks aju on ainumäärav tema inimeseks olemiseks. Sel juhul peaks jällegi iga robot, kellel on siirdatud bioloogiline aju, olema käsitletav inimesena, omama kõiki inimõigusi jne. Millal algab sellise roboti õigusvõime? Ka sellest võib õiguslikult tekkida märkimisväärne segadus.

Teemaga seondub vahetult juba Vanas-Kreekas tuntud „kuhja paradoks“. Kujutlege, et teil on kuhjake liiva. Eemaldades kuhjast ühe liivatera, jääb järele endiselt kuhi liiva. Eemaldades x hulk teri, jääb lõpuks järele üks liivatera. Kas tegemist on endiselt kuhjaga? Kui ei ole, siis millal täpselt sai kuhjast mitte-kuhi?

Kui inimene asendab oma organismi jupp jupi järel mehhaaniliste osadega, siis millal saab inimesest robot? Paratamatult muutub segaseks, millal tema (või selle?) õigusvõime algab ning millal peaks õigusvõime muutuma või hoopis lõppema.